Hoidume jalgpallipeo järgsest rahapohmellist

Peaminister dirigeerib

Kui peaminister Taavi Rõivase ettepanekul otsustas valitsus heaks kiita 5 miljoni euro eraldamise Lilleküla jalgpallistaadioni laiendamiseks, vaatas mitu spordiga tihedalt seotud inimest suure imestusega: kuidas on võimalik nii kerge käega miljoneid eurosid jagada riigi rahakotist? Hämming tabas nii Postimehe ja Eesti Päevalehe spordiajakirjanikke kui ka ettevõtjat ja spordikohtunikku Atso Matsalut.

Rõivas ütles Lilleküla staadioni rahastamise üheks oluliseks põhjuseks, et see on võimalus Eestit maailmale tutvustada. Tegemist on justkui mainekujunduse või isegi propagandaga. Äripäeva toimetuse hinnangul leidub märksa paremaid viise Eesti kui riigi maine kujundamiseks. Tippspordi propageerimine on enamasti ära tasunud vaid pikaajaliselt. Ühe näitena võiks sobida Otepää MK-etapp, mis Eesti kunagiste tippsuusatajate najal nautis tähelepanu nii kodu- kui ka välismeedias. Kurb tõdeda, aga nüüd on murdmaasuusatamine varjusurmas.

Lillekülasse maailma tippjalgpallureid ei saa keegi regulaarselt lubada, ei Aivar Pohlak, ei Michel Platini, ei Sepp Blatter. Seni on staarid tulnud Tallinnasse peamiselt loosi tahtel, kui pannakse paika, millised koondised hakkavad omavahel mängima.

Millise põhimõtte järgi raha kulutatakse?

Lilleküla staadionile 5 miljoni euro eraldamine tundub rohkem korraliku lobitöö võit ja emotsioonidele rõhumine kui ratsionaalselt läbimõeldud ja analüüsitud vajadus sporditaristu arendamiseks. Eesti Jalgpalliliidu juhi Aivar Pohlaku jaoks on 5 miljonit eurot kindlasti suurepärane uudis, kuid mida peaksid selles valguses mõtlema ülejäänud, kes jäävad kõrvale? Me ei mõtle pelgalt teisi spordist, vaid kogu Eestist. Kui eesmärk on edendada siinset kultuuri ja loomemajandust, tuleks alustada koduste probleemide lahendamisega.

Ei tundu mõistuspärane, kui kergekäeliselt üritatakse osta välismeedia tähelepanu loetud tundideks. Samal ajal ütleb veel valitsus, et rahvusringhäälingule ei leidu 650 000 eurot nädalatepikkusteks spordi otseülekanneteks, ei olümpiamängudeks ega jalgpalli EMiks.

Valitsus võiks teada anda riigi sünnipäevapeo eesmärgid ja eelarve. Siis saaksime täpsemalt teada, kas peo oluline osa on peamiselt emotsioon või kasutatakse maksumaksja raha pragmaatiliselt. Iga kulutatud euro võiks ikkagi midagi ka tagasi tuua.

Eesti peaks 100 aasta täitumisel mõtlema eelkõige sellele, kuidas saaks jätkusuutlikkust tugevdada. Selle põhjalt on ka oluliselt lihtsam näidata teistele, et meie senised saavutused väärivad muu maailma tähelepanu ja võivad paljudele olla eeskujuks.