Äripäev • 17. november 2015 kell 6:15

Nõiaring

Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Kui kohapeal töökäsi võtta ei ole, siis ei ole ka investeeringuid loota, nendib Äripäev juhtkirjas.

Eesti tööhõive näitajad on jõudnud buumiaja tasemele: statistikaameti andmetel oli töötuse määr kolmandas kvartalis kõigest 5,2 protsenti. Esimese hooga võiks ju rõõmustada, et peaaegu kõik inimesed teevad tööd.

Päriselt on tööjõuturu olukord kujunemas majanduskasvu piduriks: kui kohapeal töökäsi võtta ei ole, siis ei ole ka investeeringuid loota. Investeeringute kahanemine kriisiaegsele tasemele on tõsiasi, mille teadvustamine paneb juukseid kitkuma ettevõtja ja peaks erakordselt murelikuks tegema ka valitsuse. Viimase reaktsioon on olnud kahe spunki otsiva töögrupi loomine: ühe algataja on peaminister Taavi Rõivas, teine on aga juba varem tekkinud Urmas Reinsalu sünnitisena. Valitsusparteide klaasistunud pilk majandusteemadele aga ei anna ülearu palju lootust, et majanduse kasvatamise ideid välja ütlema kaasatud ettevõtjate ideeseemned ka viljakasse mulda kukuvad.

Töökäte nappus on ettevõtja Achilleuse kand olnud juba mitu viimast aastat: puudu pole ammugi enam mitte vaid kõrgelt haritud spetsialistidest, vaid ka tublidest kutseharitud töötegijatest, keda traditsiooniliste ettevõtlusharude esindajad tikutulega taga otsivad. Tööstusettevõtted kurdavad juba pikemat aega, et töökäte puudus kärbib nende konkurentsivõimet. Kaubanduses napib teenindajaid, IT-spetsialistide põud on juba sama hästi kui refrääniks saanud.

Hulk lahkunuid jäädavalt läinud

Ehkki väljaränne oli eelmisel aastal lausa 30 protsendi võrra napim kui kolme eelnenud aasta jooksul, tuleb arvestada, et hulk lahkunuid on Eestile jäädavalt kadunud. Lahkujate hulgas on rohkem noori ja ettevõtlikke inimesi, kes tunnevad, et neile ei jagu Eestis küllalt väljakutseid ja tulusat teenistust. Talentide kojukutsumise kampaania ebaõnnestus.

Nii pole vananeva rahvastikuga ehk demograafilisse sügisesse (Ardo Hanssoni väljend) jõudnud Eestil tegelikult muid lootusi üldse olemaski kui pagulased ja sisserändajad. Järgmise viie aasta jooksul jääme veel umbes 30 000 paari töökäte võrra vaesemaks ning praeguste trendide jätkudes on meil pensionäre rohkem kui töötegijaid.

Pagulasvastaselt meelestatud valijate hääli kaotada kartes on valitsus kahjuks mööda lasknud õige aja avalikkusele selgitada, kui palju on meil võita tulijate panusest Eesti majandusse ja kultuuri. Rassilised rünnakud, mille pärast ministrid ja ametnikud oskavad ainult piinlikkust tunda, on Eestile mujal maailmas otsa ette kinnitamas metsalise märki, mis arusaadavasti majandust ei kasvata. Eestis rünnaku või ahistamise ohviks langenud tegija läheb väärtust looma mujale, kus teda mõistetakse hoida ja hinnata, aga viib ka maailma meie kohta peletava sõnumi.

Nutune kasvunumber

Töötukindlustusmakse määra nii töötajale kui ka tööandjale jättis valitsus septembris kuni aastani 2019 endisele tasemele. Töötukassa reserve vajab valitsus peamiselt eelarvepositsiooni parandamiseks. Argumendiga, et maksemäärad peavadki olema pikalt ette teada ja liiga suuri reserve tunnetavad vaid naftariigid (Jürgen Ligi rahandusministrina), pandi määrade langetamise teema jõupositsioonilt lukku.

Kolmanda kvartali 0,5 protsenti kasvu on nutune number. Eesti on langemas surnud ringi: kui töökäsi pole, siis pole ka investeeringuid. Väliskeskkonna ebakindlust ei suuda hetketi paranev sisetarbimine katta, sest siseturg on tilluke. Kõrged tööjõumaksud uute töökohtade loomist ei soosi, ja kui uusi töökohti ei looda, pole kasvu kuskilt loota.

Hetkel kuum