Kui häbi enam ei aita

Täna kirjutab Äripäeva kaanelugu sellest, et ehkki elu on muutunud paremaks ja oleme saanud rikkamaks, lisandub igal aastal oma laste ülalpidamisse mittepanustavaid vanemaid ning nende tegematajätmise eest tasuvad teised.

Äripäeva hinnangul viitab see vajadusele muuta alimendivõlglase elu senisest kiiremini ebamugavaks, sest katkematu võlglaste pealekasv näitab, et praegused võtted pole piisavalt tõhusad.

Üks nägemus inimestesse paremat maksekultuuri süstida on olnud näiteks seaduse vastu eksijad naelutada avalikku häbiposti. 2010. aastal otsustas justiitsministeerium, et viilivaid vanemaid motiveerib see, kui nende nimi, sünniaeg või isikukood ning võlasumma on avalikult kõigile nähtavad. Selle tabeli viimase seisu avaldas oma külgedel ja veebis täna ka Äripäev.

Praegu on aga selge, et motivaatorina see ei tööta ning riivab õiguskantsleri hinnangul ka inimeste õiguseid. Seetõttu kaob avalik häbipost märtsist kohtutäiturite koja kodulehelt, kus seda seni võis leida oskusliku otsimisega. Hea varjatus võis omakorda olla põhjus, miks nimekirjast loodetud tulu ei tõusnud.

Ehkki häbipost-nimekiri suletakse, otsustasime selle tabeli avaldada, sest oma lapsi mitte üleval pidavate vanemate käitumine ei ole nende isiklik või perekonna siseasi. Kuigi saamata jäänust kannatab ennekõike ja esimesena laps, on ülalpidamiskohustuse vilistamisele ka kaugele ulatuvad tagajärjed, mille maksavad kinni teised maksumaksjad.

Riik hakkab vahelüliks

Näiteks plaanib riik luua elatisabifondi, mis hakkaks maksma kasvatavale vanemale ning võtab võlglasega tegelemise enda õlule. Riigilõiv või ka tülin viia vaidlus kohtusse käib praegu paljudele õiguse nõudmiseks üle jõu. See sekkumine võib aga minister Margus Tsahkna arvutuste kohaselt maksta kuni 15 miljonit eurot aastas.

Teine küsimus on vaesus. Eestis kasvatab igat neljandat last üksikvanem ja 2012. aasta andmetel oli 63% vaesuses elavatest lastest just üksikvanemaga. Lisaks on küsimus moraalis. Oma kohustusest kõrvale hiilida ükskõik mis põhjusel ei ole vastuvõetav. Samuti maksavad mitmed organisatsioonid kellegi asjade klaarimiseks aja ja energiaga, mida saaks kulutada millegi kasulikuma ja edasi viivaga tegelemiseks.

Too 700 isikust koosnev pingerida on aga vaid jäämäe tipp, kuna elatisvõlglaste koguhulk rihib Eestis 10 000 inimese piiri ning nende maksmata summa on viimase viie aastaga kolmekordistunud ja ulatub ligi 15 miljoni euroni. Seejuures lisandub igal aastal üle 1000 uue persooni, kes vilistavad oma kohustustele – olgu põhjuseks ülejõu käivad kohustused, vanemate omavaheline arveteklaarimine või ka tõsiasi, et kohustustest kõrvale hiilimisel ei kaasne ebamugavat tagajärge.

Vajame karmimaid meetmeid

Piltlikustades peaksid meetmed olema sama tõhusad kui Tartus aastavahetusel purjuspäi roolis vahele jäänule – kohus saatis ta karistust kandma juba tabamisele järgnenud päeval. Ideid saab ka piiri tagant. Näiteks Venemaal ei pääse võlglane riigist välja, sest kui raha pole kohustusteks, ei saa olla ka reisimiseks. Slovakkias võib politseinik kinni peetud võlglase juhtimisõiguse peatada kohapeal ning Saksamaal võib tööandja lõpetada võlgnike nimekirjas oleva inimesega töölepingu igasuguste selgitusteta.

Tõsi, 1. märtsist muutuvad mõned asjad meilgi – näiteks on võimalik teatud tingimustel peatada võlgu olija juhtimisõigus, piiratakse muude lubade saamist ning laienevad kohtutäiturite volitused. Need on sammud õiges suunas.