Sõltumatus – kalleim vara

Äripäeva eilne lugu näitas, et Eesti meediajuhtide seas ei ole ühtset arusaama ajakirjanike osalemise kohta väljastpoolt toimetust kinni makstud reisidel. Sellepärast peab Äripäev vajalikuks oma seisukohta põhjendada.

Väljaande ja ka iga ajakirjaniku jaoks eraldi on sõltumatus ja usaldusväärsus kõige kallim kapital. Sellest tuleneb Äripäeva toimetuse hinnangul ühemõtteliselt, et ajakirjanikud ei reisi ühegi ettevõtte raha eest ega võta vastu muid hüvesid, mida võidakse pakkuda. Kõige eest, mis võimaldab lugejale parima võimaliku sisu pakkumist, peab toimetus suutma tasuda ise, sest vastasel juhul on ohus tema sõltumatus.

Sõltumatus satub ohtu hoolimata sellest, et lugejale antakse teada reisi- või muude kulude tasumisest mõne ettevõtte poolt – ja ka hoolimata sellest, et ettevõte, kes reisi-, majutus- või mingid muud kulud kinni maksis, omalt poolt mingeid nõudmisi ajakirjandusliku sisu kohta ei esita.

Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, kas lugeja sellist märget märkab või mõistab, vaid ajakirjaniku võimalikus enesetsensuuris nii konkreetset teksti kirjutades kui ka oma edaspidises töös; teisalt aga tema nime löögi alla sattumises laiemalt: äraostetavuse küsimus võib tekkida isegi siis, kui ta selleks oma tegevusega tegelikult põhjust ei anna. Niimoodi teevad toimetused, kes ajakirjanikke sedasorti “turismireisidega” premeerivad, neile kahekordse karuteene.

Ainuüksi teoreetilinegi kallutatuse süüdistus on küllaldane ja ammendav põhjus ise oma reisid kinni maksta. Arutelu selle üle, kas mõne luksushotelli kirjeldus on lugeja silmis väärtuslik või mitte, triivib mööda küsimuseasetuse eetilisest tuumast. Kui toimetus otsustab, et see on nende lugejale oluline, peab kulud kandma toimetus.

Erandina saab käsitleda europarlamendi või Euroopa ajakirjandusorganisatsioonide korraldatud reise, mis ajakirjaniku sõltumatust oma parteiülese ja mittekommertsliku iseloomu poolest ohtu ei sea. Küll on aga Äripäev juba aastaid keeldunud ka Eesti ministeeriumite ja ka muude asutuste-organisatsioonide vahendatavatest reisimisvõimalustest.

Juhul, kui mõne organisatsiooni pakutav võimalus koos tähendab toimetuse hinnangul väärtusliku ajakirjandusliku sisu loomise võimalust, siis oleme palunud kulude kohta arvet. Niimoodi toimisime näiteks koos Eesti Energiaga Jordaaniat külastades – kaasa tõime Sandor Liive lahkumisuudise, ehkki Eesti Energia tollastesse plaanidesse selle väljatulemine veel ei kuulunud.

Käimasolevas debatis on kasutatud sisuturunduse argumenti, mis olemuslikult selle debati raamesse tegelikult ei kuulu. Tegemist on vastavalt märgistatud sisuga, mida vähemasti Äripäevas ei loo kunagi toimetuse ajakirjanikud. Jutt käib reklaamitrendist, mis on tulnud selleks, et jääda – seetõttu on ka oluline mõista, millega on tegemist. Sisuturundus on ajakirjanduslikku vormi rüütatud konkreetse ettevõtte või organisatsiooni kinni makstud sisu, mis kannab juures vastavat märget.

Teeme Äripäevas omalt poolt kõik, et sisuturunduslike tekstide märgistus oleks ühtemoodi silmatorkav ja üheselt mõistetav nii paberis, arvutis kui ka nutiseadmes. Tunnistame, et siinkohal saame paremaks muutuda – me teeme seda.