Äripäev • 3 veebruar 2017

Verejanuliselt valskuse ja ahnuse vastu

Riigikogu korruptsioonikomisjon Vabaerakonna fraktsiooni kuuluva Artur Talviku juhtimisel on näidanud pistiselembidele korralikult hambaid, tõstes korruptsiooniprobleemi avalikkuse rambivalgusesse.

Talvik on kahe nädala pärast 18aastaseks saava korruptsioonikomisjoni särama löönud ning tirinud korruptsioonihõnguliste tegude asjaosalised kohe vastuseid andma. Varem pole komisjon sellise aktiivsusega silma paistnud. Äripäeva meelest on see tänuväärne ja vajalik töö ajal, mil korruptsioonikuritegude arv Eestis on roninud kõigi aegade absoluutsesse tippu – 557 registreeritud kuritegu 2016. aastal.

Vastassuunas Põhjamaadega

On oluline, et need, kes on niisuguse nõukogude igandiga tegelemise kahtlusega määritud, annavad asjast kohe avalikkuse ees aru ja juhtumid ei sumbu aastatepikkusteks venimisteks vaiksetes kohtusaalides. Kui tahame olla Põhjamaa, tuleb korruptsioon ühiskonnast maksimaalselt välja juurida. Korrumpeeritus on omane diktatuuririikidele, mitte ihaldatud liberaalsele läänele.

Korruptsioonikomisjoni tuleb kiita RKASi nõukogu juhtinud ekspeaminister Taavi Rõivase kiire vaibale kutsumise eest, kui Äripäeva loost ilmnes võimalik poliitiline korruptsioon Arsenali keskuse kinnistu müümises ettevõttele, kus Rain Rosimannusel oli varjatud ärihuvi.

Samuti pööras komisjon suurt tähelepanu ärmatamisele ehk sellele, et Toomas Hendrik Ilvesega seotud OÜ-le Ermamaa antud toetust ei küsitud tagasi, kui seda eesmärgipäraselt ei kasutatud. EAS püüdis teemat summutada ja asjaosalised teemapüstitust naeruvääristada, aga Talviku hääl jäi lõpuks kõlama. Juhtunust käis veel oma viimastel tööpäevadel aru andmas ettevõtlusminister Liisa Oviir. Järelmõjuna on jätkuvalt terava tähelepanu all ka muu president Toomas Hendrik Ilvese loominguline toimetamine esinduskuludega. Teemaga jätkamine on kindlasti vesi Talviku maineveskile, aga paljuski ka tema teene.

Ühiskonna teravdatud tähelepanu tabas ka uut presidenti ning kuigi võib olla temale ebamugav, võidab selgemast asjaajamisest kogu Eesti riigi maine.

Nagu ütles justiitsminister Urmas Reinsalu eelmisel nädalal, on korruptsioon sotsiaalne hoiak, mis võrsub vaid siis, kui talle leidub sobivat pinnast. Mida rohkem Talviku-sugused kirglikud võitlejad omastajaid ja altkäemaksjaid tümitavad, seda suurema tõenäosusega kidub mõtteviis, et ebaausate võtete kasutamisest võiks tulu tõusta, ja oma ihaluste täitmiseks leitakse aus tee või tullakse unistustest maa peale.

Selgusetuse tõrvatilk

Korruptsioonikomisjoni silmapaistva töö juures tekib segadus seda juhtiva Talviku enese positsioneerimisega poliitikas. Teda võetakse kui vabaerakondlast, ometigi pole ta erakonna liige, kuuludes siiski riigikogus erakonna fraktsiooni ja kandideerides vajadusel ka Vabaerakonna nimekirjas. Ausam oleks oma erakondlik kuuluvus ära vormistada, eriti kui on plaan – kuuldavasti on – hakata Vabaerakonda juhtima.

Hallil alal toimetamine loob pinnase kahtlustamiseks ja spekuleerimiseks. Kellegi huvides tegutsemine seda selgelt välja ütlemata on viimane asi, mida ühel korruptsioonikütil vaja. Seetõttu jätab Talviku aktiivne tegutsemine korruptsioonikomisjonis paratamatult ka mulje, et ta lihtsalt kogub omale tähelepanu ja poliitilist kapitali selle sobival hetkel – näiteks järgmiste valimiste eel – relvana kasutamiseks.

Hetkel kuum