Valitsus, kuhu mu kasum jääb?

Mullu kasvas Eesti majandus 1,6%. Majandusteadlane Olev Raju pakub, et see jääb Euroopa Liidu keskmisele (2,2–2,3%) alla, presidendi majandusnõuniku Heido Vitsuri sõnul ületab ELi oma (0,2–0,3%) märkimisväärselt.

Ka ettevõtjad ei ole majandusnäitaja suhtes üksmeelsed ning leidub neid, kes näevad tulemuse taga oma suurt tööd, ning neid, kelle meelest on see piinlikkust tekitavalt vilets tulemus. Olgu tulemusega kuidas on, aga ühes ollakse nagu kokkulepitult üksmeelsed – süüdi on igal juhul valitsus.

Äripäeva arvates on riigiga riieldud nüüd küll, aga riik on selles tehingus vaid üks osapool. Meeldib või mitte, peab vaatama ka seda, mis igaüks ise on sellise tulemuse saavutamiseks ära teinud. Tulemuse taga on reaalsed ettevõtjad ja 1,6 protsendipunkti on ettevõtjate tegevuse tulemus. Palju või vähe, sõltubki sellest, kui palju keegi endast andis ja kui palju jäädi riigile lootma. Sõltub vaatajast ja valdkonnast.

Võib juhtuda, et ei praegune ega ükski tulevane valitsus oskagi enam midagi uut välja mõelda, ei osanud eelminegi. Vaevalt, et ettevõtjad sellises olukorras tegutsemise pooleli jätavad. Pigem võtavad ohjad tugevamalt enda kätte.

Üks valdkond, mille allakäigus otsesõnu valitsust siunatakse, on transiit. Igasugune idasuunaline kaupade liikumine on soikunud ning ettevõtete majandustulemused liiguvad allamäge. Põhjuseks valitsuse poliitika, mis Venemaale lihtsalt ei meeldi. Tõenäoliselt see poliitika ei muutu, võib-olla tasub vaadata teisi tegevussuundi.

Midagi on ikka tehtud ka

Tööjõupuudus on teema, millega valitsus pidevalt hambus püsib. Jah, on töökohti, kuhu Eestist lihtsalt ei leia töötajaid. Kuulsaimad näited on keevitajad ja IT-spetsialistid. Neid tuleks tuua võõrtööjõuna sisse või tuhandete kaupa riigil koolitada. Tuleb nõustuda, et reeglid ei pea olema niivõrd karmid kui praegu, aga ettevaatlikkus riigi poolt on samuti mõistetav.

Teisalt. Ammu on kaasajastatud kutseõppesüsteem, kus õppetingimused annavad silmad ette suurele osale üldharidusest. Neid samu spetsialiste, keda riigilt küsitakse, pakuvad samal ajal ametikoolid – tulge, tellige ja võtke.

Statistika näitab, et Eesti ettevõtete investeeringute maht väheneb juba neljandat aastat järjest. Ära on kadunud soodsamad variandid, kus väiksem risk ja suurem tootlikkus, ning kadunud on ka kohati rumal, aga siiski – riskijulgus. Mis teha, kui ka väiksemat ei püüa, ei tule üldse midagi.

Kindlasti ei ole riik patust puhas ning ka Äripäeva varasemates juhtkirjades tehtud kriitika maksutõusude, ettevõtjate vabaduse piiramise ja korruptsioonivastase tegevusetuse suunas on endiselt jõus. Sellele vaatamata on Eesti ettevõtluskeskkond pigem soodne ja majandusvabaduselt – Ameerika mõttekoja Heritage Foundation koostatavas maailma riikide majandusvabaduse indeksis – on Eesti stabiilselt esikümnes. See on tegelikult hea põhi.

Selle kinnituseks on kümned ettevõtjad, kes teevad, investeerivad, õnnestuvad (ja mõnikord mitte), aga ei oota riigilt imet.

Äripäev peab väga oluliseks, et valitsus avaks kõrvad ja kuuleks ettevõtjate muresid. Aga seda ei tasu oodata, et valitsuse tegevus majanduskasvu suurendab, seda teevad ikka ettevõtjad. Valitsusele tasub pakkuda edulugusid. Tark valitsus oskab neist kindlasti õppida.