Pandikirjad kosutavad panku

Pandikirjade sisenemine finantsinstrumentide sekka on kahtlemata teretulnud, sest valikuvõimaluste suurenemine on alati hea. Mida enam rahastamisvõimalusi, seda parem.

Äripäeva meelest on pandikirjade emiteerimine aga kasulik eelkõige Eesti turul tegutsevatele suurpankadele, Swedbankile ja SEB-le. Kuivõrd nendest hakkavad huvituma investorid, on küsimärgi all – ja pigem suure kui väikese küsimärgi all.

Et rahandusministeeriumi kõnealuse eelnõu huvigrupi moodustavad eelkõige siinsed suured pangad, seda näitab suurte kidakeelsus teema kommenteerimisel. Tõenäoliselt on eelnõu valmimisele eelnenud pikki aastaid kestnud lobitöö, mille viljade valmimine eelistatakse ära oodata, enne kui tulemust kiitma hakata.

Väiksemad, näiteks LHV, näevad kohe, et see ei pruugi olla nende võimalus: nende kodulaenude maht on esialgu pandikirjade väljalaskmiseks veel liiga väike. Samas ei välista LHV mahu suurenedes pandikirjade väljastamist – ja miks ka mitte, kui seadus jalad alla võtab ja täiendava võimaluse loob.

Sellal kui võimalike investorite seas nimetatakse eelkõige mitmesuguseid fonde, keskpanku, kindlustusseltse ja muid varahaldusettevõtteid, kes on ilmselt tõepoolest huvitatud oma portfelli mitmekesistamisest, ei pruugi väikeinvestorile pandikirjad teab kui atraktiivsed olla.

Pigem huvitavad sedasorti suhteliselt kindlaks ehitatud, mitmekordse tagamissüsteemiga, kuid madala tootlusega finantsinstrumendid ikkagi institutsionaalseid investoreid, kes näevad neis riskide maandajat teiste, suuremat tootlust andvate võimaluste kõrval. Samuti huvitab institutsionaalseid investoreid emissiooni maht – mida suurem see on, seda tõenäolisemalt nad seda võimalust kaaluvad.

Kohalik väikeinvestor ei vaata ka pandikirju ilmselt nii optimistlikult, kui seda kirjeldavad eile Äripäevas ilmunud loos eelnõu väljatöötajad. Mida kogenum on investor, seda tõenäolisemalt kaalub ta läbi enda kasu ja panga kasu, ning leiab, et raha kaasaja võiduvõimalused on oluliselt suuremad. Ka laseb kogenud investor ühest kõrvast sisse ja teisest välja jutu, et pandikirjadega raha üleüldse kaotada võimalik ei olegi. Ta teab, et niisuguseid finantsinstrumente ei ole olemas.

Küll võib pandikirjade poole vaadata väiksema riskitaluvusega investor, kes ei saa öösel magada, kui investeering kas või korraks punasesse kukub. Temagi und aga võib pikapeale häirima hakata see, kui kasvama pandud raha seisab nagu sukasääres, volüümis juurde võtmata.

Ka ei pruugi väikeinvestori jaoks atraktiivne olla emitent ise ehk siis pangad, eelkõige suured pangad. Kogenum väikeinvestor teab hästi, et pangad ei ole igal elujuhtumil tema sõbrad: tehingute teenustasude suurust järgitakse kiivalt ja suuresti nende järgi otsustakse, missuguses pangas üldse investeerimiskonto avada. 

Ent sellegipoolest on pandikirjade seadusliku raami sündimine hea: pandikirjad võiksid pakkuda alternatiivi hoiustamisele, mis praeguste madalate intresside juures kedagi ei võlu. Hoiustamisest või niisama raha hoidmisest on pandikiri palju parem. Ja kui peaks selguma, et huvilisi on küllalt, siis tuleb pankadele õnne soovida: teoreetiliselt võimalikku 13 miljardit nad küll vaevalt täis võtavad, ent juba poolgi sellest kosutaks niigi tublis seisus kaugast kõvasti.