Mitte alkosõda, vaid business as usual

Läti peaminister Krišjanis Karinš on öelnud, et Eesti rikkus Lätiga sõlmitud aktsiisikokkulepet ja alustas „sõda“, mistõttu Lätil ei jää muud üle, kui vastata omapoolse aktsiisilangetusega. „Sõdu“ on Eesti Lätiga varemgi pidanud. 1996. aasta kilusõjas, kui Eesti madistas Lätiga Ruhnu saare ümbruse kalavete pärast, saadeti Läti kalurite ehmatamiseks sõjalaevad. 1920. aastal teravas tülis Valga pärast saatis Laidoner sinna heidutuseks soomusrongid. Eesti saigi suurema tüki Valga-Valkast.

Äripäeva meelest ei tohi Eesti hakata alkoholiaktsiise Lätiga võidu langetama, sest erinevalt kilusõjast seda võita ei saa. See sõda on mõtet pidamata jätta.

Tähtsaim põhjus napsuhinna rallist hoidumiseks on rahva tervis. Kui see saab löögi, tuleb kogu ühiskonnal karmi hinda maksta. Eksperdid hoiatavad, et alkoholi hinna langetamine mõistlikust piirist allapoole võib kaasa tuua rahva tervise hävingu, joomarluse, kuritegevuse ja õnnetuste kasvu ning muid hädasid. Õhkõrna piiri ületamine võib tuua rohkem kahju kui kasu, ja kui lätlased sellega riskida tahavad, ei pea meie sedasama tegema.

Kardetakse, et lätlaste käik võib Eesti aktsiisilangetuse mõju nullida ja piirikaubandus lokkab edasi. Kuid vaadakem arve. Eestis langeb alkoholiaktsiis 1. juulist 25% võrra, Lätis samal ajal ainult kange alkoholi oma 15% võrra. Kui enne oli pooleliitrise viinapudeli pealt Eestis ja Lätis makstava aktsiisi vahe (koos käibemaksuga) ERRi andmeil 1,74 eurot, siis pärast mõlemaid langetusi vaid 73 senti. Seega hinnavahe ikkagi väheneb.

Kantar Emori värske piiriüleste alkoholiostude seireuuringu andmetel on eestlaste huvi Lätist alkoholi osta tänavu võrreldes eelmise aastaga niigi vähenenud. Kui alkoholi hinnavahe mõlema langetuse järel kahaneb, siis ei saa see piirikaubanduse langustrendi kasvule pöörata ega ka mitte palju pidurdada.

On ka psühholoogiline moment. „Kui miski läheb odavamaks nii Lätis kui ka Eestis, siis on inimese psühholoogia üles ehitatud sääraselt, et Eesti elanikud tajuvad kõigepealt ikka odavnemist meie enda kodus, mitte naaberriigis. Samamoodi tajusid nad varem palju teravamalt aktsiisitõusu Eestis, mitte Lätis,“ ütleb Kantar Emori juhtekspert Aivar Voog.

Kui aga aktsiisilangetus lätlaste hoobi tõttu riigieelarvesse loodetud määral maksuraha tagasi ei too, tuleb – nagu Äripäev on korduvalt soovitanud – kavandatust rohkem püksirihma pingutada ja riigi kulusid koomale tõmmata.

Sõjalaevu ega soomusronge, mis heidutusena Eestile varasemate „sõdade“ puhul suhtelist edu tõi, me ju lätlaste vastu saatma ei hakka. Viisakas oleks naabritega lihtsalt suhelda, mida Jüri Ratas loodetavasti praegu just Brüsselis teeb. Lätlaste reaktsioonist võib ju ka selget solvumist välja lugeda, kuna ei täidetud väidetavat kokkulepet, et Läti tõstab Eestile aktsiisimäärad järele, mitte Eesti ei langeta neid.

Võib vaadata ka teistpidi: kuidas nii, et Läti valitsus on arvestanud, et Eesti kodanikud panustavad nende riigieelarvesse 100 miljonit eurot? Ja solvuvad? Muidugi on meie huvi, et Eesti kodanikud panustaksid Eesti, mitte Läti eelarvesse. Selle peale solvumine tundub tobe, et mitte öelda teeseldud, sest tegelik põhjus on ikkagi raha ja sisepoliitilise profiidi lõikamine.

Ja ärgem unustagem, et sama teeme ka meie, kui arvestame Soome turistide rahaga oma eelarves. Selles valguses võime rõõmustada, et Soome uus valitsus tõstab alkoholiaktsiisi, ehkki nende ettevõtjad on Eesti sammust häiritud. Kõik see on business as usual.