Vähimagi valehäbita peab Äripäev tänast artiklit emotsionaalseimaks ülesvõtteks Eesti lähiajaloost, me lõhkenud kinnisvaramullist. See artikkel võiks olla nö kohustuslikus õppeprogrammis kõigile Eesti kinnisvara-arendajaile, pankureile, omavalitsusjuhtidele ja miks mitte ka oma kodu ihalejaile. See hingekriipivalt valus kokkuvõte on kui õpikunäiteks sellest, kuidas ei tohi kinnisvara arendada. Mõneti näitab see artikkel isegi, et ka liigne liberalism, ülimalt vaba turumajandus, ei ole kõige parem lahendus, sest olgugi, et mõned arendajad ja mõned pankurid said oma vitsad kahjumi näol kätte, osutusid suurimateks kannatajateks siiski lihtsad inimesed, noored pered, kes unistasid oma kodust.

Ühesõnaga, artiklist selgub, et Tallinna ümbritsevad põllud on tänaseks lõplikult raisus. Neile kinnisvarabuumi harjal rajatud (või rajama hakatud) põllukülad on tühjad, ei ela siin inimesed ega kasva väärtuslik põlluvili. Pole siin enam isegi arendajate-ehitajate kirgesidki, pelk trööstitu tühjus. Võtab aastakümneid, et need põllukülad elamiskõlblikuks muuta või äratrööbatud maa taas põllumaana kasutusele võtta.

Jah, tagantjärele on hea targutada – muidugi pimestasid arendajate silmi vaid pulbitsevad rahavood ning kui mõni küla hakkas valmis saama, kui tuli kätte aeg hakata rajama teid, tänavavalgustusi, lasteaedu, kaupluseid, kadus arendaja kui vits vette. Polegi ime, et nüüd tahavad paljud linna tagasi – no mida sa seal porimülkas teed? Kuidas sa tööle, poodi või kooli saad?

Mündil on ka üks hea külg – omavalitsused on tehtud vigadest õppinud. Nii ei väljasta Saue vald arendajale ehitusluba enne võrkude välja ehitamist. Ja nõuab mõnelt arendajalt nüüdsest etapiviisilist väljaehitamist, kus näiteks kümnest majast koosnev arendus ehitatakse ja võetakse valla poolt vastu mõne maja kaupa koos tervikliku tehnilise infrastruktuuriga. Ka Rae vald on nüüd arendajatega lepingut sõlmides oluliselt karmim, nõudes neilt üldkasutatavate teede, haljastuse ja kommunikatsioonide väljaehitamist ning lisagarantiisid.

Jah, me kinnisvaramull oli kui omamoodi püramiidskeem – esimesed arendajad võtsid megakasumeid, viimastele jäid megakahjumid. Ja lihtne inimene, kes võetud 30aastase pangalaenu vastu kodu tahtis saada, sai lihtsalt vastu pükse – pole kodu, pole ka raha ega laenuvõimet, et elamisväärset kodu osta. Ja nii elabki ta poris, unistades vanast magalarajooni korterist, selle mugavustest, kooli-töökoha-kino-teatri lähedusest ja soojaarvetest. Ja isegi privaatsusest.

Autor: 1185-aripaev