Samas sarnaste, pigem emotsionaalsete argumentidega, tuli kokku puutuda ka siis, kui kullauntsi hind „alles“ tuhande dollariga flirtis – või isegi varem, kirjutab tänases Äripäevas SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.

Mullijutu esimeseks ja vast kaalukaimaks vastuargumendiks on täiesti objektiivne reaalsus, kus praktiliselt kõiki suuremaid arenenud riikide ausõnal baseeruvaid valuutasid ollakse vastavate keskpankade poolt aktiivselt nö. devalveerimas. Valuutade omavahelised kursid sõltuvad peamiselt sellest, kes parajasti kõige jõulisemalt oma valuutat nõrgendavat poliitikat ajab, kuid vaadeldes üldpilti, siis absoluutses kontekstis kukuvad praegu kõik suuremad (arenenud riikide) valuutad. Siinkohal on investorite loogika suisa ülimalt lihtne – raha trükkimisel teoreetilist ülempiiri ei ole, samas, kui kulla kogus on siiski füüsiliselt piiratud (kaevandatava- ehk juurde tuleva kulla kogus on võrreldes juba „maa peal“ eksisteeriva kogusega tühine).    

Veel üheks argumendiks (näiteks temaatika osas paremini haritud inimeste poolt) on see, et kulda on raske hinnata, sest ei tule ju läikivalt metallilt mingit rahavoogu. Kui nüüd järgi mõelda, siis see fakt iseenesest annab ka lahenduse – kui rahavoog on null, siis võib kulda vaadelda võrdluses selliste varadega, mis seda rahavoogu annavad. Kulla omamisel on seega alternatiivkulu. Viimane pole aga kindlasti sellises kontekstis, kus intressimäärad on arenenud maailmas nullilähedased, tõsine teema. Mullist saaks rääkida siis, kui investorite laiem ring armastaks kulda palavalt ka kõrge alternatiivkulu puhul. Ka kipub üles kerkima küsimus, et miks üldse kuld? Siinkohal tuleb rääkida küll ajaloolisest traditsioonist, kuid ega ka nö. raha tekkimise aegu inimesed rumalad ei olnud.

Valiti element, mida on piiratud kogus ning mis on stabiilne. Kui nalja visata, siis gaasi kasutamine rahana poleks võimalik, mõni element süttib iseeneslikult õhuga kokkupuutel ning mõni roostetab suisa koledal kombel.

Ka võib rääkida ajaloolisest kontekstist – kui kullauntsi hinna puhul räägitakse pretsedenditutest hinnatasemetest, siis inflatsiooniga korrigeeritult ei ole see sugugi nii. Tõepoolest – hinnatase on (püsivhindades) üle 40e aasta keskmise, kuid 1980 maksis kullaunts tänastes dollarites 2400 USD/oz. Või kui võrrelda baasraha kogusega Ameerika Ühendriikides, siis praegu moodustavad USAs kullas hoitavad reservid baasrahast vaid 18%. Kulla hinna 80ndate tipu ajal moodustasid kullas hoitavad reservid baasrahast 70%. Sisuliselt oleks võidud minna tagasi kullastandardile. Ma ei hakka siinkohal kalkulatsioone selle hindamismeetodiga saadavast võimalikust kulla hinnast tegema, sest see number tunduks ulmelisena.

Seega – minu arvates on mullist asi kaugel ning kulla roll on arenevas maailmas vähemalt veidi võrreldav „kõva valuuta“ rolliga Nõukogude Liidu lõpuaegadel. Tehniliselt võib hind olla tõesti läinud liiga kiiresti ja liiga kaugele, ning see teeb võimaliku volatiilsuse suhtes ettevaatlikuks, kuid praeguses majanduspoliitilises keskkonnas on vägagi tõenäoline, et valuutad kukuvad kulla ning teiste väärismetallide suhtes edasi.

Keskpankade poliitikad ning investorite soov hajutada riske ka eri varaklasside vahel on kulla hinna käesoleval aastal tõusmas hoidnud. Allikas : Bloomberg.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuld on suhteliselt selges tõusutrendis olnud juba viimased viis aastat.