Rahvusriigid mängivad globaliseeruvas maailmas põhirolli

Idee isereguleeruvatest turgudest tuleks igaveseks maha matta. See viis äsjase finantskriisi ajal surmahoobi äärele. Turud vajavad ühiskondlike institutsioonide tuge. Need toetuvad reeglite kehtestamiseks ja jõustamiseks kohtutele, seadustele ja reguleerijaile. Need sõltuvad stabiliseerivatest funktsioonidest, mida pakuvad keskpangad ja antitsükliline eelarvepoliitika. Ja need vajavad poliitilist kapitali, mida aitavad luua ümberjaotav maksustamine, finantssüsteemi stabiliseerimissüsteemid, sotsiaalkindlustus. See kõik kehtib ka maailmaturgude kohta.

Rahvusriik elab, kuigi mitte täiuslikuna, ja jääb põhirolli mängima ka globaliseeruvas maailmas. Maailmavalitsuse nõudmine on tühi töö. Rahvusriikide valitsused ei loovutaks ilmselt olulist kontrolli riikidevahelistele institutsioonidele ja harmoniseerimisreeglid poleks erinevate vajaduste ja  eelistustega ühiskondadele abiks. Euroopa Liit võib olla siin ainuke erand, kuigi selle hiljutine kriis on pigem väite tõendus.

Liiga sageli raiskame rahvusvahelist koostööd üleliia ambitsioonikatele eesmärkidele ning lõpptulemused on lahjad. Kui rahvusvaheline koostöö on “edukas”, sünnitab see hambutuid või ainult võimsaimate riikide eelistusi peegeldavaid reegleid. WTO eeskirjad dotatsioonide, intellektuaalomandi ja investeerimismeetmete kohta on seda tüüpi ületrumpamise näited. Me suudame globaliseerumise tõhusust ja legitiimsust suurendada pigem toetades kui halvates siseriiklikke demokraatlikke protseduure.

Pluralistlik õitseng. Selle tunnistamine, et maailmamajanduse põhiline institutsiooniline infrastruktuur tuleb luua riiklikul tasandil, laseb riikidel arendada neid institutsioone, mis neile kõige paremini sobivad. USA, Euroopa ja Jaapan on pika aja jooksul võrreldaval määral jõukust loonud. Siiski erinevad nende tööturud, korporatsioonide juhtimine, monopolivastased õigusnormid, sotsiaalne kaitse ja finantssüsteem märkimisväärselt.

Kõige edukamad tulevikuühiskonnad jätavad ruumi eksperimenteerimiseks ja võimaldavad institutsioone edasi arendada. Pigem edeneb institutsioonilise mitmekesisuse vajadust ja väärtust tunnistav kui sellist eksperimenteerimist ja arengut lämmatav maailmamajandus.

Riikidel on õigus kaitsta oma regulatsioone ja institutsioone. Riikidel on õigus kaitsta oma institutsioonilisi valikuid. Institutsioonilise mitmekesisuse tunnustamine oleks mõttetu, kui riikidel puuduksid kättesaadavad vahendid organisatsioonide kujundamiseks ja säilitamiseks. Seetõttu peame aktsepteerima, et riigid võivad toetada siseriiklikke reegleid – maksupoliitikat, finantsreegleid, tööjõustandardeid või tervisekaitse eeskirju – ja ka piiril tõkkeid luues, kui kaubavahetus ilmselgelt ähvardab siseriiklikke tavasid.

Riikidel ei ole õigus oma institutsioone teistele peale suruda. Ja globaliseerumisreeglid ei peaks sundima ameeriklasi või eurooplasi tarbima kaupu, mida toodetakse viisil, mida suurem osa nende riikide kodanikest vastuvõetamatuks peab. Kuid samuti ei tohiks nad lubada USA-l või ELil kasutada kaubandussanktsioone või muud survestamist välisriikide tööjõuturu reeglite, keskkonnastrateegiate või finantsregulatsioonide muutmiseks. Riikidel on õigus erinevustele, mitte pealesurutud ühtsusele.

Rahvusvahelised majanduskokkulepped peavad kehtestama reeglid riikide omavaheliseks suhtlemiseks. Me vajame maailmamajanduse liikluseeskirju, mis aitaksid erineva suuruse, kuju ja kiirusega sõidukitel pigem üksteise ümber navigeerida kui identset autot või ühesugust kiiruspiirangut peale suruda.

Mittedemokraatlikud riigid ei saa arvestada samasuguste õigustega rahvusvahelises majanduskorras, nagu on demokraatlikel riikidel. Me ei saa kauem eeldada, et mittedemokraatlike riikide institutsioonilised korraldused peegeldavad selle kodanike eelistusi.

Need on põhimõtted, mida maailmamajanduse korralduses tuleb arvestada. Peab mõistma põhilist paradoksi, mida kõik need seitse põhimõtet esile toovad – globaliseerumine toimib paremini, kui seda liiga palju tagant ei tõugata.