ÄP: Kriis allutab turuosalised manipulatsioonidele

Äripäev kirjutab tänases kaaneloos endiselt hoogu koguvast kriisist, mille jätkuvas usaldamatuses peituvad algpõhjused võivad viia uue globaalse majandussurutiseni.

Kirjutasime esmaspäeval, et varsti neljandat aastat venivas kriisis sobivad olukorra kirjeldamiseks majandusmõistete asemel üha paremini psühholoogiast tuntud terminid. Segastel aegadelgi on omad võitjad ja kasusaajad, kes teades võtteid, kasutavad ära inimeste kalduvust kasutada otsuste langetamisel paljuski stereotüüpidel põhinevaid otseteid.

Ilmselt üheks kõige mõjusamaks mõjutamisrelvaks on sotsiaalne tõendus. Sisult on tegu karjaefektiga, mille parimaks tõenduseks on just praegune maailma börside müügilaine. Selle aluseks on ühelt poolt määramatusest tingitud ebakindlus -  mis saab edasi, ning teisalt sarnaste inimeste, näiteks väikeinvestorite, käitumine. Kuigi iseenesest võib müümine praeguses majandusolukorras olla mõistlik, võib veelgi kasulikum olla sihtida nende aktsiate ostu, millel on suur potentsiaal ning mida kabuhirmus võileiva hinna eest müüakse. Kriitikavaba kaasajooksmine tagab vaid kindla kahjumi.

Tervislik skepsis ja kriitiline meel on abiks ka suhtumises autoriteetsusesse. Äripäeva loetavamaks looks viimasel nädalal oli investor Marc Faber’i arvamus, et igasugust tagasipõrget aktsiaturgudel peaks vaatama võimalusena aktsiate müümiseks ning maailma majandust ootab ees totaalne kollaps, mis võib lõppeda sõjaga. Peaaegu samapalju tähelepanu pälvis legendaarse Warren Buffeti arvamus, et majandust kaksiklangus pigem ei ähvarda. Otsusest kumb on suurem ekspert sõltub, kas minna tikke ja küünlaid kokku ostma või jätkata igapäevaelu raskuste ületamist tavapärasel viisil.

Kuid kummal on õigus? Siinkohal on väga olulisel kohal meeldivus. Kaldume uskuma, et meiega sarnane inimene, kes meile meeldib, teeb ka õigeid otsuseid. Vahest piisab sellestki, kui ta lihtsalt meeldib. Seejuures pole olulised tema pädevus, teadmised või oskused. Eriti olukorras, kus ta pakub välja lihtsaid lahendusi. Kuid sellel, kas meeldib SEB Hardo (Pajula), Swedbanki Annika (Paabut) või Nordea Tõnu (Palm), ei tohiks olla otsustamisel mitte mingit tähtsust.

Kriisi tingimustes on turuosalised osavalt mänginud ka nappusele. Asjad muutuvad atraktiivseks, kui nad on vähem kättesaadavad. Seejuures töötab nappuse efekt kõige paremini võistlusolukorras ehk antud juhul kriisis. Olgu see suhkur või kuld, aktsia või võlakiri, mets või maa – mida vähem seda tajutavalt on, seda rohkem me seda ihaldame. Valikute vähenemist tajutakse vabaduse piiramisena. Mõtlemata, kas see on tegelik või näiline.

Kohustumine ja järjekindlus on ilmselt kogu börsi liikumapanevaks jõuks. Sest kui omanik on juba väljastanud müügi- või ostuorderi, siis kokkuleppest reeglina ei taganeta. Seda isegi juhul, kui vahepeal on selgunud uued asjaolud või tehingule lisatud uued tingimused. Täpselt samamoodi müüakse juba otsustatud autoostule lisaks kallis ports lisavahendeid. Samasse järjekindluse ohuauku astusid ilmselt ka Euroopa poliitiliselt liidrid, kes nägemata oma tegude tulutust, kustutavad jätkuvalt võlatuld uute rahavoogudega.

Viimaseks salakaval vastastikkus. See ei toimi vaid mina sulle, sina mulle printsiibil, vaid ka vastupidi – jätsid mulle midagi tegemata, oled võlgu. Ebavõrdset vahetust on osavalt kasutatud poliitikud siserahu tagamiseks. Näiteks Soomes - küsides Kreeka teise abipaketile garantiidele tagatisi jäi tahaplaanile, et Euroopa majanduse ja rahandussüsteemi kokkukukkumisel on neist üsna vähe tolku.

Eks mõistlikumad poliitikud Winston Churchillist Lennart Merini on rahvale ikka lubanud vaid higi, verd ja pisaraid.

Autor: 1185-aripaev