ÄP: Lang tuulutagu spordi rahastamist

Täna avaldatud riigikontrolli raportist selgub, et spordi riiklik toetamine ei ole läbipaistev ja rahastamissüsteem on ebamõistlikult keeruline. Samuti ei ole selged tippspordi toetamise riiklikud eesmärgid ning spordi toetamisel ei lähtuta alati seadusest.

Raha raiskamine. Riigi tegevus tippspordi toetamisel pälvib palju kriitikat. Nii näiteks kulub üle poole riigilt saadud rahast spordi toetamise asemel halduskuludeks.Riigikontrolli avastatud kaalukamad vajakajäämised ongi seotud rahastamisega. Ja mängus on suured summad. Kokku kulutas riik Kultuuriministeeriumi, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu eelarvest spordiga seotud kulutusteks 2010. aastal ligi 14,6 miljonit eurot. Seda on ligi kümme korda rohkem, kui eraldatakse rahvaraamatukogudele, mille rahade kulutamise eesmärgistamine ja sihistamine tekitas avalikkuses kõlavat vastukaja.

Süsteem lonkab kahte jalga. Ühelt poolt on süsteem väga keeruline ja ebatõhus, põhjustades lisakulusid nii taotlejatele kui ka omakorda taotluste menetlejatele. Teiselt poolt teeb asja hullemaks, et paljud organisatsioonid on ühel ajal nii raha saajad kui ka jagajad. Nii Kultuuriministeerium, Hasartmängumaksu Nõukogu, Eesti Kultuurkapital kui ka Eesti Olümpiakomitee toetavad samu sihtrühmi ja tegevusi, kusjuures erinevate allikate otsustuskogusid analüüsides leidis riigikontroll, et suuresti määravad otsuseid samad inimesed.

Tugev vastuseis. Süsteemi muuta on kindlasti keeruline. Vastupidiselt raamatukogudele, kes alluvad otseselt kultuuriministeeriumile, tegutsevad spordiorganisatsioonides ja –alaliitudes mõjukad huvigrupid, sealhulgas ärimehed ja poliitikud, kel mängus lisaks spordihuvidele ka erahuvid. Juba halvas mõttes klassikaliseks politiseerituse näiteks on muutunud Eesti võrkpalli koondise toetamata jätmine 2009. aastal, kui jõuti Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Sisult poliitilise otsuse tingis alaliidu presidendi kuulumine valesse erakonda ning koondis pidi ettevalmistuseks raha koguma särgi ja vormi müügiga.

Aukudest priiks. Riigi eraldatud rahast kulub tippspordile hinnanguliselt umbes pool. Võrreldes teiste arenenud lääneriikidega on riigi raha osakaal spordi rahastamises Eestis oluliselt suurem. See tähendab omakorda, et riik panustab suhteliselt rohkem tippudele, kes võiksid rahastamist leida erasektorist, selmet panustada järelkasvu. Tulemuseks on Eesti spordi igikestev probleem, et kui mõni tippsportlane lõpetab karjääri – on see siis suusataja või kümnevõistleja – haigutab tema järel sügav auk. See on lühinägelik, kuid sellelegi leiab seletuse riigikontrolli auditist – tippspordi toetamisele ei ole seatud selgeid eesmärke.

Oma seisukoha, milline tee valida, avaldasime eelmise aasta septembris ilmunud juhtkirjas: riik ei peaks mitte hindama sportlasi, nagu praegu auhinnarahaga tehakse, vaid toetama nende pürgimusi ehk looma laiema, eduks sobiliku keskkonna.

 

Autor: 1185-aripaev