Riigil on raha vähe ja olemasolevat kulutatakse, mõistmata selle väärtust. Eelarves piisava summa puudumisel lükatakse investeering edasi või jäetakse üldse tegemata. Teisalt on surve eelarve võimalikult täpselt ära täita. See ajendab aasta lõpu osturallisid, mille käigus kulutatakse raha jäägitult ära. Selline süsteem ei soosi mõistlikku majandamist.

Finantsinstrumendi kaasamisel, olgu selleks laen, liising või võlakiri, tunneb finantseerija alati huvi, milleks raha kasutatakse, ja langetab saadud info baasil otsuse, kas usub projekti või mitte. Kui soodustaksime riigiasutuste laenu võtmist teatud mõistliku määrani, aitaks vähendada ka liigset kulutamist. Tuleb ju asutuse juhil plaani põhjendada ja tasuvust tõestada finantseerivale osapoolele.Riigiasutustel võiks lubada lihtsamalt eelarvevahendeid kulude ja investeeringute ridadel ümber tõsta, et vältida aasta lõpu kulutamist. Nii ei tekiks olukorda, kus säästliku majandamist karistatakse eelarve vähendamisega. Samuti võiks läbi mõelda põhimõtted, milliste investeeringute tegemisel eelistatakse oma raha kasutamist ja milliste puhul mitte. Tänane süsteem, kus iga ametnik teeb ise, kuidas oskab, on väikeriigile liiga kulukas.

Riiki võiks juhtida pigem nagu ettevõtet, kus mõistatakse raha väärtust ja panustatakse kiiremale arengule. Ettevõte, mis põhimõtteliselt kohustusi ei võta, ei arene üldjuhul stabiilses majanduskeskkonnas nii kiiresti kui laenu kaasav konkurent. Finantsinstrumentide kasutamine annab suurema investeerimissvõime. Riigiasutuste sisseharjunud käitumist vaadates jääb mulje, et ametnikud ei mõista raha väärtust piisavalt, sageli jääb puudu neil parimate otsuste langetamiseks vajalikke teadmisi ja motivatsiooni. Laenu on otstarbekas võtta siis, kui on selleks hea plaan ja võimalus, mitte siis, kui muud enam üle ei jää.