Tark kasutaja leiab ka lihtsale arvutile palju erinevaid rakendusi

Tänase arvutipakkumise teemaks on madala klassi arvuti, mis ei tähenda mõistagi seda, et edukatel ettevõtjatel sellist osta ei maksaks. Samuti ei saa öelda, et madala klassi arvuteid pakkuvate firmade nimekiri suuresti erineks näiteks graafikatöökohti pakkuvate firmade nimekirjast. Lihtsamat sorti arvutile leiab kindlasti oma rakenduse, ja ma pean kurvastusega tunnistama, et tihti on see rakendus sama, milleks võiks ka hoopis kallima arvuti osta.

Arvutit ostma minnes tasub alati oma vajadusi vaadata mitmest erinevast punktist. Nimetaks neid vajaduseks, ideaal-perspektiiviks ja rahaks.

Vajaduse vaatepunktist paistab meile see, mida me hetkel tunneme tarvis olevat. See võib olla näiteks üks lihtne tekstitöötlusarvuti või raamatupidaja töökoht -- see, mis teil teie töökorraldusest lähtuvalt just nimelt vaja on. Harilikult sobib selleks tööks üsnagi lihtne arvuti, sest kardetavasti soovib keskmine kasutaja arvutilt saada nimelt seda, mis talle igapäevaselt seni tarvis on olnud -- kirjutusmasinat, kalkulaatorit ja märkmikku.

Ideaalvariandi puhul pole kasutajal kahju kulutatud ajast -- suudaks vaid leida uusi võimalusi arvuti kasutamiseks. Selline kasutaja muudab arvuti oma töökeskkonnaks, millest ilmajätmine mõjub tema töövõimele ja meeleolule hävitavalt. Tekstitöötlus, andmebaasid, raamatupidamine ja Internet on omavahel lahutamatult seotud. Kui kõrvaltuppa arvutiposti saata ei õnnestu, siis faks läheb vahest ikka läbi.

Raha paneb paraku asjad paika, ja kui arvutimüüjad selgitavad mulle, et alla kiiremat sorti Pentium-protsessori ei maksa investeerimise seisukohast osta, siis vähesed praktiliselt meelestatud kaaslased proovivad mind maa peale tagasi tuua ja üritavad väevõimuga selgeks teha, et raha peab tootma raha ja et sellise kasutuse korral, nagu see tagasihoidliku kasutaja puhul on, pole suuremat lootust investeeritud raha tagasi saada. Samas muidugi ei maksa osta arvutit, millele järgmisel kevadel enam poest programme ei õnnestu osta.

Kolmest vaatepunktist osutub müüja jaoks kõige lihtsamaks esimene. Müües maksimaalse võimsusega arvuti, pole põhjust karta, et see kasutajale mingiks tööks kitsaks jääks. Odavama arvuti ostmisel tuleb aga põhjalikult kaaluda, enne kui ühe või teise arvuti kasuks otsustada.

Seejuures pole arvatavasti põhjust kaaluda, kas seni kasutusel olevad programmid ostetava madala klassi arvuti peal käivad. Arvata on, et praegune odav arvuti on mõnevõrra võimsam eilsest kallist arvutist, nii et kõik endine peaks «madala klassi arvutile» igati jõukohane olema. Palju keerulisem on aga hinnata teie tulevikuvajadusi, ja arvatavasti on seda eriti keeruline teha lihtsal arvutimüüjal.

Minu jaoks on üks hea reegel osta oma kaastöötajale arvuti, mis oleks teie praegusest arvutist võimsam ja maksaks umbes kümme protsenti enam kui teie arvutiga võrdne masin täna. Kui te endale ostsite aasta tagasi 66megahertsise 486, siis tasuks abilisele osta 90megahertsine Pentium, sest säästes täna need kümme protsenti, saame arvuti, mis arvatavasti firma kasvavatele nõudmistele peagi jalgu jääb.

Juhtumisi kasvavad iga aastaga programmide nõudmised, st nende kasutamiseks on vaja üha võimsamaid arvuteid. Samas tundub kasutajatele, et nende vajadused iga päevaga kasvavad ja nad peavad tarkvara arenguga sammu pidama. Sageli on see sammu pidamine seotud küll vaid vajadusega avada teiste kasutajate poolt uuematest programmidest salvestatud faile, kuid ega see ei vähenda vajaduse tunnet.

Loo moraal? Tulutoovaks võib osutuda mõte kindlaks teha, mida meil ikkagi vaja on. Kui see ei ole just otseselt arvuti võimsust nõudev tegevus (näiteks töökoht arhitektuuribüroos), võib ka madala klassi arvuti õige mitu aastat vastu pidada.

Samuti tasub kasutajat koolitada, et ta oskaks oma arvutit efektiivselt kasutada. Tark kasutaja suudab ka lihtsale arvutile palju rakendusi leida.

Oskamatu kasutaja puhul aitavad megahertsid, megabaidid jms teadmatust varjata ja teevad ostmise-müümise lihtsamaks.