Pange kümme tonni otsa

Majanduslik mõtlemine ja poliitika kipuvad tavaliselt ikka erinevaid asju ajama. Üks valdkond, kus nende kahe huvid alati põrkuvad, on maksuseadused. Poliitik tahab maksusüsteemi kasutada poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja otsustab ühiskondlikku ebavõrdsust ning sellest tekkivaid sotsiaalseid probleeme reguleerida maksusoodustuste ja -vabastustega. Majanduslik mõtlemine soovitab maksud kõigepealt võrdsetel alustel kokku koguda ja saadav, ilma soodustusteta paremini planeeritav summa vajaduste ja kokkulepitud poliitiliste prioriteetide järgi ümber jagada.

Hea maksuseadus on lihtne ja kõigi suhtes võrdne. Kui riik leiab, et võrdsed maksud tekitavad ebaõiglust ja muudavad osa tegevusalasid konkurentsivõimetuks, siis on maksusoodustused ja igasugused ajutist laadi erandid vale lahendus. Iga erand sünnitab uusi erandeid, täpsustusi, rakendusotsuseid, erineva tõlgendamise võimalusi jne. Probleemid tuleb lahendada eelarveraha ümberjaotamisega, mitte maksusoodustustega, mis annavad ainult tänuväärset nihverdamisruumi tulude varjamiseks ja maksude tasumata jätmiseks.

Möödunud nädalal võttis riigikogu vastu tulumaksuseaduse parandused. Loomulikult ei olnud tegemist seaduse lihtsustamisega, välja arvatud punkt, mis puudutas ettevõtete tuludeklaratsiooni esitamist. Ka maksuseadus jõudis nüüd järele faktile, et ettevõtte tulumaks on aastamaks ega nõua edaspidi deklaratsiooni esitamist neli korda aastas. Teised tähtsamad parandused on paraku kantud poliitilisest vaimust.

Üksikisiku tulu maksuvaba osa suurendati 500 kroonini. Maksuvaba määra tõstmise ainuke põhjus on anda poliitikutele edaspidi võimalus öelda, et miinimumpalgast ei ole makse vaja maksta -- milline suuremeelsus. Kuna väidetavalt on tulumaks Eestis proportsionaalne, ei tohiks mingit tulumaksuvaba osa selles üldse olla. See muudab tulumaksu progresseeruvaks. Kui arvestada uuest aastast kehtima hakkava 500kroonise maksuvaba määraga, on tulumaks 500krooniselt brutopalgalt 0%, 1000krooniselt 13% ja 5000krooniselt 23,4%.

Miks muudeti maksuva-baks maa esmasmüügist saadav tulu? Kas poliitikud loodavad, et kui nemad ei suuda maareformi läbi viia, paneb asjad käima tulumaksusoodustus üksikutele maaomanikele.

Puhas poliitika on ka otsus suurendada summat, mis põllumees saab tulust täiendavalt maha arvata. Enne oli 25 000, nüüd 35 000. Väga lihtne loogika -- paneme poistele kümme tonni otsa. Isegi siis oleks jäänud parem mulje, kui number oleks suurenenud näiteks 11 247 krooni võrra. Kergeusklik arvanuks, et keegi kusagil on midagi arvutanud.

Paistab, et Eesti ei julge vali-da oma teed, vaid teeb kõik, et jõuda nii kiiresti kui võimalik järele nn arenenud riikidele, kus maksuseadusi on muudetud, täiendatud ja parandatud aastakümneid, kui mitte sadu, ja kus tänaseks on jõutud soliidsete tuhandetest lehekülgedest koosnevate maksuseadustikeni. Nende tundmaõppimisest tavakodanik ei unistagi ja nende arvel elavad maksuspetsialistid, kes on materjali omandanud aastatepikkuse usina õppetööga.

Üks kord on Eestil kogemata jätkunud julgust minna oma teed ja muutuda superliberaaliks kaubavahetuses. Sama võiks korrata ka maksuseadustes, hoolimata sellest, et mehed läänest pidid rääkima 24protsendilisest ettevõtte tulumaksust kui absoluutsest aktsepteeritavuse miinimumist. Ei mõistnud lääne inimene tükk aega meie rahareformi ega tollivaba kauplemist. Kuni poliitikud kiruvad Eesti madalat tulumaksu, asutab ärimees siin juba firma ja investeerib meie majandusse. Lisaks madalale tulumaksule mängiks seejuures rolli ka lihtne, arusaadav ja kõigi suhtes võrdne seadus.