Autorite ühing on kahe tule vahel

Autorite ühingu tegevdirektor Kalev Rattus on kaevanud kohtusse mitu asutust, nende hulgas Eesti Raadio, Top Raadio ja Makarov Muusik Managemendi, kes pole tema sõnul tasunud autoritasu muusikateoste eest, mida nad on oma programmis kasutanud. Rattus väidab, et suurem osa Eesti raadio- ja telekanaleid ning meelelahutusasutusi tegeleb südametunnistuse piinu tundmata avalikult piraatlusega.

Muusikakasutajad on ise teisel arvamusel. «Küsimus ei ole selles, et muusikakasutajad ei taha autoritele maksta, vaid selles, et nad soovivad maksta kahepoolse kokkuleppe põhjal sündinud lepingu alusel,» selgitab RTV ärijuht Andres Jõesaar.

Praeguse skeemi kohaselt esitab autorite ühing kasutajatele ühingu juhatuse poolt kinnitatud hinnakirja, mis on kasutajate arvamuse kohaselt Eesti oludes liiga soolane. Kasutajad on omakorda teinud pakkumuse, mida autorite ühing ei aktsepteeri. Kannatajaks on autor, kes ootab autorite ühingult tasu oma loomingu eest, mida tuhanded iga päev raadiost kuulevad.

Kompromissi leidmise autorite ühingu ja loomingu kasutajate vahel teeb keeruliseks see, et üheski Eesti seaduses ega määruses pole viidet sellele, kui suur on autoritasu alammäär. Mõlemad pooled lähtuvad meelsasti autorikaitseseaduse punktist, et tasu peab saavutatama poolte kokkuleppel ning ringhäälinguseaduse ebamäärasest viitest, et tasu peab olema «õiglane».

Autorite ühing peab õiglaseks, et telekanalid maksaksid autoritasu 2% reklaamirahast aastas. Kasutajate arusaama kohaselt oleks õiglane maksta järgmisel aastal 1,8% ning jõuda alles kahe aasta pärast 2% tasumiseni.

Kinodelt nõuab autorite ühing ühe protsendi müügist saadud sissetuleku pealt aastas, samal ajal kui ASi MPDE omanik Aldo Tammsaar on seisukohal, et kinole jõukohane summa oleks 0,2%. «Heal juhul üks protsent Eesti kinodest töötab praegu kasumiga,» märgib Tammsaar. «Kui autorite ühing nõuab neilt üle jõu käivaid summasid, kiirendab see märgatavalt väikeste kinode põhjaminekut,» räägib Tammsaar.

«Minu arvates peaks rikastuma kogu rahvas koos, mitte üks inimene korraga,» lisab ta. Tammsaar, kes on mitme tema tuttava sõnul pidanud tundidepikkusi sõnasõdu autorite ühingu tegevdirektoriga, valib ajakirjanduses esinedes hoolikalt sõnu. Selleks on ka põhjust, sest juba pikemat aega on Tammsaarel pooleli kohtuprotsess Rattusega, kes süüdistab MPDE juhti oma au ja väärikuse solvamises. Tammsaare ütluse kohaselt on Rattus asunud kohtuteele mitme suurema ettevõttega, et hirmutada väiksemaid loomingu kasutajaid nõutavat summat autorite ühingule tasuma.

«Meie eesmärk ei ole põhja lasta Eesti raadio- ja telekanaleid, baare ega kinosid,» ütleb Kalev Rattus oma kabinetis Toompuiesteel. «Meie eesmärk on esindada autoreid, kontrollida nende teoste kasutamist ja nõuda välja autoritasu.»

«Oleks ju hullumeelus, kui kõik need autorid, keda me esindame, hakkaksid ise ükshaaval suhtlema meediakanalitega ja sõlmima nendega lepinguid,» selgitab Rattus autorite ühingu vajalikkust.

Põhikirja kohaselt on Eesti autorite ühing 1932. aastal asutatud autorikaitse ühingu õigusjärglane, ainult uue ühingu nimest on välja jäetud termin «autorikaitse». «Me muutsime nime ära, sest see pole päris täpne,» ütleb Rattus. «Meie ei saa autorit kaitsta, autori kaitsmisega tegeleb politsei ja kohus, meie oleme autorite esindajad.» Autorite ühingu eesmärk on raha kogumine kasutajatelt ja selle vahendamine autoritele. Eelmisel aastal liikus autorite ühingu kaudu ligi kaks miljonit krooni, millest veerand (500 000 krooni) jäi ühingu vahendustasuks. Autorite ühingu selle aasta eelarve on Rattuse sõnul 800 000 krooni, loomingu kasutamise õiguse eest kogutav raha ulatub 3,2 miljoni kroonini.

Kalev Rattus ei ole nõus loomingu kasutajate etteheitega, et 25% autoritasu vahendamise eest on liiga palju. Tema sõnul töötab autorite ühingus seitse inimest, kellele tuleb maksta palka, lisaks vajab tasumist kontori rent, mis on 11 000 krooni kuus.

Rattuse ütluse kohaselt esindab autorite ühing alla 500 Eesti autori ja ligi 138 riigi autorite esindusi, kuhu kuulub üle miljoni autori. Mitu loomingu kasutajate esindajat, kellel on tihedad sidemed välismaaga, kinnitavad, et suurem osa välisautoreid pole saanud Eesti autorite ühingult sentigi, kuigi raha nende loomingu kasutamise eest on makstud.

Rattus ei varja, et vastaspoole süüdistused vastavad tõele. «Kuni Eesti polnud ühinenud Berni konventsiooniga, polnud meil selleks juriidilist kohustust,» väidab ta. Rattuse sõnutsi puudub ühingul raha korraliku välisautorite andmebaasi rajamiseks, mis teeb tasu väljajagamise välismaa ühingutele keeruliseks. Ta märgib, et autorite ühingu tasude jagamisega välismaal tegeleb Rootsi autorite ühing. «Meie kohustus on maksta raha ära järgmise aasta esimese poolaasta jooksul,» ütleb Rattus.

Autorite ühingu ja loomingu kasutajate vahelises karvakitkumises on kannatajaks autorid, kes on sunnitud autorite ühingu ukselt ilma loodetud summat saamata tagasi pöörduma. Samuti pole autorid rahul lepinguga, mille nad peavad sõlmima autorite ühingusse astumise korral. Lepingu kohaselt peab autor loovutama lepingu jõustumise hetkest kõik oma loomingu kasutamise õigused autorite ühingule.

Advokaadibüroo Concordia vandeadvokaat Maria Mägi iseloomustab autorikaitse korraldamist Eestis sõnaga «segane». Suure osa segadusest on tema sõnutsi tekitanud puudulik seadusandlus, mis laseb osapooltel manipuleerida paljude tõlgendamata mõistetega. Pea kuklas ringi jooksvatele loomeinimestele soovitab Mägi enne lepingule allakirjutamist tingimata konsulteerida juristiga.

«Kuni leping kehtib, puudub autoril igasugune õigus käsutada oma loomingut,» kinnitab Maria Mägi nende lepingute põhjal, mida ta on näinud. Tema sõnutsi on autorite ühingust, kes peaks autorit kaitsma, saanud autorite ahistaja. «Lepingute põhjal, mida mina olen näinud, ei saa muusik ilma autorite ühingult luba küsimata isegi tänaval mängida,» laiutab ta käsi.

«Oma lollus muidugi,» märgib tujutult autorite ühingu liige Hardi Volmer. «Esinesime suvel mitmel vabaõhu rockiüritusel, sealhulgas Rock Summeril, ilma ühingult luba küsimata. Minu meelest on see meie enda asi, millise lepingu me sõlmime ürituse korraldajaga ja kuidas me raha hiljem bändi sees ära jagame,» räägib Volmer. Paraku ei jaganud autorite ühing Volmeri arvamust ning kaebas Rock Summeri korraldanud Makarov Muusik Managemendi kohtusse, et nõuda temalt välja autoritasu.

«Praegusel juhul ma ei vaja kaitset ja mulle ei meeldi, et nad (autorite ühing -- toim) kipuvad mind kaitsma siis, kui ma pole seda palunud,» pahandab Volmer. Tema sõnutsi on autorite ühingu juhtkonnal komme võtta ette mingi suurem muusikaüritus ja hakata selle korraldajalt kohtu kaudu välja pumpama raha, samal ajal kui paljud autorid ootavad ühingult raha hoopis raadios mängitavate lugude eest.

«Mina olen saanud ühingult raha vaid üks kord, kuigi makstama peaks iga kvartal,» kinnitab Volmer, kelle lugusid võib raadiost kuulata mitu korda päevas. «Ma loodan, et autoritasu maksmine ei ole kuidagi seotud autori näoga,» ironiseerib ta.

Olukorra normaliseerimiseks on mitmed muusikatarbijad asunud looma organisatsiooni, mis tegeleks eelkõige muusika tarbijate ja kasutajate vahel kontakti loomisega.