Tubakareklaam kui kuritegevus

Üks viimase aja paljutähenduslikumaid märke meie sisepoliitilise elu olukorrast oli see, kui tubakavabriku Leek välispartnerid protesteerisid häälekalt ja justkui täie õigusega oma toodetelt soodustuste äravõtmise pärast. Nood tegelased andsid selgelt mõista, et seega rikutakse mingeid varem poliitikutega sõlmitud kokkuleppeid. Et seis sel rindel üsna imelik on, võib järeldada tõsiasjast, et Eesti Vabariigis tubaka reklaam senini täiesti seaduslik on.

Probleem lühidalt järgmine. Suured tubakakompaniid, kasulik ärivaldkond neile, kes seda mürgiäri ajavad, on viimasel paaril kümnendil ahistatud olnud. Arenenud riikides, kus tubaka traditsiooniline turg paikneb, püütakse vähendada tarbimist. On ammu taibatud, et end tsiviliseerituks pidava riigi tunnus on tubaka reklaami keeld.

Pealekauba tõstetakse maksukoormisi, õhutatakse inimesi suitsetamisest loobuma.

Samuti hakkavad töö-andjad mõistma, et mittesuitsetaja palkamine tasub paremini ära kui suitsetajaga töölepingu sõlmimine -- nii parema töövõime kui madalamate haiguskindlustus- ja üldiste sotsiaalkulude osas.

Arusaadavalt ei mõtlegi tubakakonsortsiumid niisuguste asjade tõttu end koomale tõmmata. Ei taha suitsu tõmmata täiskasvanud, kaalutletud otsuseid teha suutev inimene -- suuname reklaami lastele. Ei lubata seda reklaami tsiviliseeritud maades -- töötame turu sisse banaanivabariikides, kus tõenäoliselt paari konteine ritäie sigarettide kinkimisega mistahes reeglid kehtetuks muudetakse.

Pole vahet, kas poliitilisi otsuseid mõjutatakse sigaretikonteineri (meenutage suurt hulka tundmatu algupäraga sigarette igat liiki musta äriga tegelevas putkakaubanduses!), või teadmata kelle poolt partei valimiskassasse makstud paaritollise sajadollariliste pakiga.

Tubaka tarbimine keskendub üha enam vähearenenud riikidesse. Vahel võib suitsutööstus ka musta huumorit harrastada ja mõnele arengumaale aegunud meditsiinivarustust kinkida -- et siis kära teha, tubakaga toetatavat meditsiinilist teenendamist. Nagu suudetaks osaliseltgi põhjustatud hädasid leevendada.

ÜRO maailma terviseorganisatsioon WHO on püüdnud anda ligikaudse hinnangu tubaka mõjust inimkonna tervisele. Selle järgi sureb igal aastal ligikaudu 3 000 000 inimest suitsetamisest põhjustatud haigustesse. See on miinimumarv, ametlikult kindlaks tehtud ja uuritud juhtumid, mis on statistiliselt registreeritud. Praktikas on see number palju suurem.

Veel rohkem on neid, kelle töövõime on oluliselt langenud või kes on invaliidistunud tubakatoodete tarbimise tulemusel. Need inimesed muutuvad teiste ülalpeetavaiks, suurendades nii ainult viletsust.

Sama organisatsiooni andmetel on praegune tendents nii suitsetamisest põhjustatud suremuse kui ka haiguste ja terviserikete osas kasvav.

Suitsetamise vähendamise ainus tee on takistada reklaamikampaaniat, mis püüab kasvava põlvkonna tubakast sõltuvaks muuta. Suitsureklaam on ette nähtud eranditult laste väljakujunemata väärtushinnangute petmiseks, et luua suitsetamisest positiivne pilt, tekitamaks haiguslik sõltuvus, mis võimaldaks neil kogu eeloleva elu jooksul tubakatooteid müüa.

Tsiviliseeritud riikides ei lubata nii ilmset kuritegu sirguva põlvkonna tuleviku kallal. Suitsetamisse suhtutakse seal kui probleemi, mitte kui eeskujusse.

Banaanivabariigi terminiga tähistatakse riike, kus poliitikud vaid isiklikule heaolule mõtlevad. Ainult ja eranditult müüdavate rahvajuhtide tingimustes on võimalik laste tulevast elu hävitav tubakareklaam.