Riiklikud monopolid maksustavad ettevõtjaid
Peaaegu samaaegselt ilmusid pressis kaks teadet infrastruktuuriga seotud hinnatõusu taotlusest: Eesti Telefon taotleb telefoni tariifide 30protsendilist «korrigeerimist», ja majandusministeerium on nõustunud põlevkivi hinna tõstmisega 20% võrra, mille tulemusena kallineb järjekordselt elektrienergia.
Kahel sündmusel on palju ühist: mõlemad puudutavad igat Eesti tarbijat. Nii Eesti Telefon kui Eesti Põlevkivi on riiklikud monopolid. Mõlemal puhul põhjendatakse hinnatõusu vajadust inflatsioonist tuleneva kulude kasvuga.
Kuigi üle 30protsendiline inflatsioon tundub loogiline ja mugav hinnatõusu põhjendus, ei ole see rahuldav seletus eraettevõtjast tarbijale. Nimelt, ettevõttel on kaks teed inflatsiooni mõju vähendamiseks: hinna tõstmine või tootmiskulude kärpimine.
Monopoolses asendis olevale firmale on kättesaadavad mõlemad vahendid, kuid vaba konkurentsi tingimustes võistlevatele erafirmadele vaid teine, mis on märksa raskem. Kuid just see tagab ettevõttes pideva arengu ja efektiivsuse.
Eesti Telefoni juhatuse esimehe Toomas Sõmera ootuste järgi toob teenushindade tõstmine firmale sisse kuni 65 miljonit krooni. Kui Eesti Telefon oleks teistega normaalselt konkureeriv eraettevõte, oleks ta sunnitud sellise lisakapitali saamiseks pöörduma finantsasutuste poole ega saaks valitsuse lahkel loal võtta seda raha oma klientide taskust.
Kavandatud hinnatõus on suunatud äriklientide vastu, sest puudutab peamiselt tööajal tehtavaid Eesti-siseseid ja kohalikke kõnesid. Eriti aga kahjustab see väikeettevõtjate huve, kes töötavad peamiselt Eesti siseturul ja keda võimalik rahvusvaheliste tariifide alandamine eriti ei puuduta. Millega võiks loogiliselt seletada seda, et juba praegu on Eesti-sisene kaugekõne tariif 24% kõrgem kui analoogiline teenus Soomes (vastavalt 1,20 kr/min ja 0,97 kr/min)? Lisaks, Soomes kehtib soodustariif pikemat aega kui Eestis (kella viiest õhtul kuni kella kaheksani hommikul). Eesti Telefoni investeeringud seadmetesse ei tohiks põhjustada nii suurt hinna kasvu, kuna firma välisosanikud omavad juurdepääsu odavatele ja pikaajalistele rahvusvahelistele krediitidele. Ilmselt seletab olukorda see, et erinevalt Eestist pakuvad soomlastele telefoniteenuseid kolm konkureerivat firmat.
Mis puutub põlevkivi hinna tõusu, siis määravad seda sotsiaalpoliitilised, mitte aga majanduslikud kaalutlused. Ettevõtjate poolt oli pakutud erinevaid skeeme, mis võimaldaksid võtta kasutusele odavamat põlevkivi, koormata Balti ja Eesti elektrijaamade vabavõimsust ja taastada elektrienergia eksporti Eestist. Kuid see eeldaks konkurentsi loomist Eesti Põlevkivile ja selline turumajanduslik lähenemine monopolile ei meeldi.
Telefonside, elektrienergia ja teiste infrastruktuuri puudutavate teenuste kalli-nemine tingimustes, kus nende tarnijad on riiklikud monopolid, ei ole miski muu, kui varjatud täiendav kodanike ja ettevõtete maksustamine. See jätkub, kuni eksisteerivad monopolid.