Eesti mehed kõmmutavad nüüdsest püssi Hoiupanga kulul. Täna saab küpseks Iisraeli relvatehingu kolmas võlakiri, valitsus loovutab pangale 10 miljonit dollarit. Järgnevaks neljaks aastaks jääb Eesti riik Hoiupangale võlgu veel ligi 33 miljonit dollarit, 2000. aasta veebruariks on valitsus paljude poolt kirutud Iisraeli relvad Hoiupangalt välja ostnud.

Seni on 1993. aastal valitsuselt Iisraeli relvafirmale TAAS Military Industries emiteeritud militaarvõlakirjade ostu Hoiupanga poolt serveeritud kui üdini positiivset tehingut, mis on kasu toonud kõigile osapooltele. Tahtmata kahandada tehingus osalejate entusiasmi ei ole siiski praegu avalikkuse käes oleva informatsiooni põhjal osapoolte kiituspuhangutega põhjust kaasa minna.

Esimene ja kõige tähtsam vaimustust pärssiv tegur on see, et teadmata on tehingu hind. Kolm aastat tagasi tollase valitsuse poolt emiteeritud relvavõlakirjadel puudub kindel aastaintress. Tegemist on võlakirjadega, mis emiteeriti diskonteeritult, ehk teisisõnu sai Iisraeli relvafirma võlakirjad alla nominaalhinna (seega tegelikult tarniti Eestisse relvi võlakirjade nominaalist väiksemas väärtuses) ning võlakirja tootlus kujunes ostuhinna ja nominaali vahest.

Nüüd aga ostis Hoiupank veel lunastamata viis võlakirja TAASilt üles. On ebatõenäoline, et juutide müügiotsuse põhjustas usu kadumine Eesti riigi tulevikku ning soov saada kiiresti veel enne riigi kukkumist oma raha kätte. Ilmselt lõi juutidel põlved nõrgaks Hoiupanga pakutud hind. See sajandeid osavate kauplejatena teatud juutidel pea sassi ajanud hind aga hakkab kindlasti kajastuma Hoiupanga poolt müüki pandavate võlakirjade intressis.

Relvade ostmiseks emiteeri-tud võlakirjadest ja nende atraktiivsusest rääkides ei tasu unustada seda, et need on dollaripõhjalised. Seega on tõenäoliselt ujuva intressi -- liboriga -- seotult turule tulevas võlakirjas maandatud küll intressirisk, ent maandamata ja ostja kanda jääb valuutarisk. Ehk lihtsamalt, kui näiteks investor tahab osta dollaripõhjalist võlakirja, siis peab ta enne tehingut kõigepealt ostma endale dollareid. Ent keegi ei garanteeri talle, et näiteks aasta pärast, kui võlakiri saab küpseks ja lunastatakse, ei ole dollari kurss drastiliselt kukkunud. Valuutariski vältida aitavat nn forward-tehingut aastase, veel vähem nelja-aastase tähtajaga aga vaevalt teha õnnestub.

Tõenäolisemad ostjakandi-daadid on need, kellel dollarid juba olemas, st peamiselt pangad, kuhu on talletatud dollarihoiuseid. Juuni lõpu seisuga oli Eesti kommertspankade valuutapassivates 2,2 miljardi krooni eest, valuutaaktivates aga 1,9 miljardi krooni eest dollareid. Viimane arv sisaldab muuhulgas dollarilaene, klientide dollariarveldusi ja pankade tähtajalisi hoiuseid teistes pankades. Nende dollarite Eestisse toomine riigi võlakirjade ostmiseks sõltub seega lisaks Hoiupanga pakutava võlakirja intressi suurusele veel ka välishoiuste tähtaegade lõppemisest.

Seega, enne tohutu nõudluse prognoosimist oleks hea teada konkreetseid võlakirja ostutingimusi. Seni aga tundub tehingu võit Eesti poolte jaoks seisnevat kahes aspektis: esiteks väheneb riigi välisvõlg ning teiseks on agressiivse panganduse juhtratsu Hoiupank tunnustust vääriva PR-kampaaniaga oma ambitsioonidele järjekordse väljundi leidnud.