Töösturite keskliidu eriskummalised käigud

Isegi kõige kindlameelsemad taganevad oma ideaalidest ja põhimõtetest, kui kõne alla tuleb isikliku heaolu ja äri püsimajäämine. Erandiks pole selles suhtes ka Eesti tööstuse ja tööandjate keskliit (ETTK) oma vanuseliselt ja poliitilistelt eelistustelt kirju liikmeskonnaga, kes deklareeris 1994. aasta novembris, et Eesti Vabariigi tööstuspoliitika elluviimisel tuleb reeglina kasutada vaid majanduslikke meetodeid.

Nüüd on see liit oma eesmärkide saavutamise nimel enne kohalikke valimisi mööda hiilinud oma mittepoliitilisest olemusest, luues lepingulised sidemed parteidega, keda Eesti poliitilisel maastikul ei peeta just väga reformimeelseiks. Kui eelmistel kohalikel valimistel lootsid töösturid ETTK esimehe Viljar Veskivälja sõnul koonderakonna peale, siis nüüd lüüakse mesti EME, maaliidu ning pensionäride liiduga. Kuigi ETTK aseesimees Meelis Milder väidab Sõnumilehele, et asi on poliitikast väga kaugel, saavad arvatavasti ka naiivsemad vaatlejad aru, et tegemist on siiski otseselt poliitilise koostööga, mis tõsi küll, seab töösturid natuke kummalisse valgusesse.

Esiteks tekitab hämmingut ETTK soov eelistada ühtedele erakondadele teisi ja kinnitada seejuures, et poliitikaga pole siin midagi pistmist. Omapärane on veel see, et paljud liitu kuuluvad ettevõtete juhid hoiavad hoopiski nende parteide poole, kellega ETTK tegemist teha ei taha.

Teiseks on arusaamatu, kuidas maaerakonnad kavatsevad oma valijatele selgitada, miks nende väljavalitute koostööpartneriks on saanud töösturid, kes tihti põllumajandustootjatelt seitse nahka koorivad. Pole näiteks kellegi saladus, et mitmed piima- ja lihakombinaadid on põllumeestele toodangu eest kuude kaupa võlgu ja elavad seega viimaste kulul.

Kolmandaks pannakse ülal-nimetatud koostööga kahtluse alla liidu funktsioonid. Kui tegemist on tööandjatega, siis tuleb sellelt positsioonilt ka oma asju ajada. Pensionäride ja perede liidu eesmärkidega saab tööandja aga nõustuda vaid siis, kui ta ennast töötajatega samastab.

ETTK esimees Viljar Veskiväli on juba mitu aastat kinnitanud, et Eesti tööstus ja seega ka riik on katastroofikursil. Sellest kinnitusest on saanud mitmete tööstusjuhtide kinnismõte. Arusaamatuks jääb ainult, kuidas lepivad selle kõigega näiteks oma ettevõtete suurepärast kohanemisoskust ja läbilöögivõimet tõestanud Norma peadirektor Jüri Käo või Saku õlletehase peadirektor Cardo Remmel.

Tööstusliidul on tegelikult olnud kogu aeg poliitilisi ambitsioone. Nimetagem siinkohal lootust koonderakonna abiga saada soodustusi erastatud ettevõtete eest maksmisel või jõupingutusi kaitsetollide kehtestamise suunas, mis suures osas on luhtunud tänu peaminister Tiit Vähi põhimõttekindlatele seisukohtadele.

ETTK ettevõtmised näitavad, et organisatsioonil on vähe meelekindlust ja liikmete vahel puudub üksmeel. Miks muidu vahetatakse koostööpartnereid ja räägitakse peatselt riiki haaravast kaosest. Kui kollapsijutt ka põllumehed ja pensionärid ära tüütab, kellega liituvad töösturid siis?