3. oktoober 1996
Jaga lugu:

Talvesoojast

Sügise saabudes lahvatasid kired Ida-Virumaal väikeses Püssi linnakeses soojamajanduse pärast. Napilt üle kahe tuhande elanikuga tööstuslinnas, kus ainus suur tööandja on Repo Püssi Vabrikud, otsustasid linnaisad vabaneda tehase soojamonopolist. Linnale oma katlamaja muretsemise järel on Püssis soojavõimsust mitu korda rohkem, kui linnaelanikel vaja läheb.

Kuigi Püssi linnapea Peeter Pill korduvalt toonitab, et linn võidab katlamaja ostuga ka rahaliselt, on seda üsna raske ette kujutada. Järgmise kuue aasta jooksul tuleb tagasi maksta sõltumatuse saavutamiseks võetud pangalaen, millele lisanduvad intressid. Lisaks peavad linnaisad nüüd kindlustama katlamajale masuudi, mille hinda on raske prognoosida.

Ainus veenev põhjendus linnavalitsuse kaitseks on vajadus kindlustada elanikud soojaga ka siis, kui tehas pankrotiga lõpetama peaks või sooja eest jõumeetodil liiga soolase hinna välja pressib. Vastasel juhul peaks hea tahte korral olema võimalik lahendada vastuolu läbirääkimistelaua taga.

Kohaliku volikogu valimise eel on katlamajast saanud trump, mille abil opositsionäärid tänaste linnajuhtide majanduslikku küündimatust tõestavad. Vabrik on kui rindejoon, mis Püssi elanikud eraldab. Senise volikogu valimisnimekirjas on mitu tänaseks tehasest lahkunud või vallandatud töötajat, vastasleeris aga samapalju praegu vabriku palgal olevaid kandidaate.

Peeter Pilli väitel tants katlamaja ümber valimistega seotud ei ole. Kogu loo võtmeisik näib olevat linnavolikogu juht Eha Meiel, kes kevadeni töötas Repo Püssi Vabrikute personalidirektorina.

Valimisteni jäänud kahe nädala jooksul ei juhtu Püssis ilmselt midagi. Pärast seda tuleb aga uuel volikogul kütta linlasi sooja hinda tõstmata. Kuidas linna eelarve selle välja kannatab, jääb täna õhku rippuma.

Jaga lugu:
Hetkel kuum