Kaubamaja tahab muutuda

Tallinna kaubamaja interjöör on kindlasti läinud paremaks, kui ta oli nõukogude ajal. Aga et see midagi erilist oleks, seda ei julgeks öelda. Kõik on veidi segane ja keeruline, mille üks põhjusi on see, et ümberkujundused toimuvad pidevalt. Et kaubamaja on vanas majas, ei saa luua näiteks nii selgeid liikumisskeeme kui uue hoone puhul. Kui kaubamaja ei tunneks, ei oleks vajaliku kauba leidmine lihtne. Segane olukord on aja märk, küll ajapikku struktuur stabiliseerub.

Mööbli osas on pilt kirju -- läbivat stiili ei ole, aga võib-olla see peabki nii olema. Kosmeetika osakonnas on erinevate firmade müügiletid võib-olla veidi liiga tihedalt. Valgustusele ei ole spetsiaalset tähelepanu pööranud.

Kaubanduses töötajana vaatan kaubamaja interjööri teise pilguga kui tavaostja ja võin öelda, et sisekujunduse üldmulje on meeldiv.

Toiduosakonnas oleks ideaalse lõpptulemuse saavutamiseks tulnud ehitada uus keraamilistest plaatidest põrand, kuid kulude kokkuhoiu eesmärgil taastati vana terrazzopõrand.

Samas paneb tavaliselt iga sisearhitekt rõhku põrandale, kuna inimene vaatab põrandale ikka rohkem kui lakke.

Minu arvates on hea kaubamaja valgustus ning meeldiv, et lahendatud on ventilatsiooni ja jahutuse probleem.