Leedu on selline maa, kus prognoose teha on üpris raske. Üks Leedu praeguse valitsuse ametnik ütles mulle, et leedukas teab väga hästi, et kaks korda kaks on neli, kuid talle meeldiks rohkem, kui see oleks viis. See näitab sealset mentaliteeti.

See, et võim läks parempoolsete jõudude kätte, peaks muutma Leedu majanduspoliitika liberaalsemaks, kuid paradokse on Leedus olnud ka varem. Eelmise parempoolse valitsuse ajal kehtis Leedus kindlustusseadus, mis kehtestas täieliku riikliku monopoli Leedu turul. Välisfirmade väljatõrjumine ja riikliku monopoli kehtestamine ei klapi aga kuidagi kokku parempoolsusega. Kui tulid võimule vasakpoolsed jõud, siis võeti vastu uus kindlustusseadus, mis purustas riikliku monopoli ja andis kindlustusvaldkonnas rohkem võimalusi erakapitalile. Loodetavasti teeb uus valitsus vastavad järeldused üle-eelmise ja eelmise valitsuse vigadest ning Leedu hakkab arenema kiiremas tempos.

Ma ei usu, et majanduse osas midagi järsult muutub. Küsimus on selles, et väikeriikidel on iseseisvalt majanduskeskkonda väga raske kujundada, kuna tänapäeva rahvusvahelistunud majanduses määrab majanduse oleku ära väliskeskkond ja suhted, ma pean siin silmas välislepinguid ja Euroopa integratsiooni. Siin on pandud arengukohustused ja iseotsustamise piirid küllaltki selgelt paika. Nüüd on küsimus selles, kas üks või teine valitsus suudab nendes piirides kiiremini või aeglasemini liikuda.

Parempoolsus Leedu kontekstis on olnud natukene teine kui Eesti kontekstis. Eesti kontekstis on parempoolsus olnud rohkem seotud liberaalsuse ja avatusega. Leedus on aga parempoolsus rohkem tuginenud Leedu enda rahvuslikele majandusjõududele ja sellest tulenevalt on ka küllaltki tugevad protektsionismi ilmingud.

Leedu seimi valimised võitnud parempoolsed selles osas väga tugevalt ei erine.