20. november 1996
Jaga lugu:

Eesti Põlevkivi lõhkeaine võib minna kuritegevusse

Olukorra katastroofiliseks hinnanud Ida-Viru politseiprefektuuri välipolitsei komissar Herman Piirsalu rääkis ajalehele Põhjarannik, et ehkki Eesti Põlevkivi lõhkeaineladudes on ammoniidi laengute üle range kontroll, lõpeb kontrollimine hetkel, mil lõhkeaine minöörile välja antakse. Keegi ei suuda kontrollida, kas lõhkaja kasutas kõik laengud ära või mitte, sõnas Piirsalu

Lõhkeainega töötavad kaevandustes sajad inimesed ja kuigi mäemeister peab allkirjaga kinnitama, et kõik laengud on tarvitatud, ei suuda keegi kulutatud lõhkeaine hulka kindlaks määrata, teatas ASi Eesti Põlevkivi pressiesindaja Hans-Ahto Männiste.

Tema sõnul ei otsita töölt tulevaid kaevureid enne kaevandusest väljumist läbi ning seega pole mingi probleem ammoniidipulki hõlma all välja viia.

Piirsalu sõnul varastatakse kaevandustest lõhkeainet tellimuse peale. Politsei andmeil on ühe 300grammise ammoniidilaengu hinnaks mustal turul 5 USA dollarit.

Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl ütles Äripäevale, et Eesti Põlevkivist pärit lõhkeainet on plahvatustes kasutatud korduvalt, eriti varasematel aegadel, kuid ka praegu.

Tema sõnul on samas väga raske öelda, kas plahvatustes kasutatavad ammoniidipulgad on varastatud ammu või nüüd ja kas see konkreetsel juhul on pärit just Eesti Põlevkivist.

Pihl märkis, et Eesti Põlevkivi on üks olulisemaid allikaid, kust lõhkeainet hangitakse, kasvõi juba sellepärast, et see on suurim firma, kus lõhkeainet igapäeva töös kasutatakse. Mõistagi on tema sõnul ka muid allikaid, nagu näiteks vanad mürsud ja miinid.

Päästeameti eridemineerimise grupi juht Margus Kurvits kinnitas, et selline lõhkeaine nagu ammoniit on kasutusel tööstuses, kuid sellest tehakse pomme, mida kasutatakse kuritegelikel eesmärkidel. Samas ta rõhutas, et kindlasti ei saa öelda, kust täpselt on pärit konkreetne ammoniidilaeng.

Eesti Põlevkivi peadirektor Väino Viilup rääkis, et ainuke asi, mis lõhkeaine varguste vastu aitab, on karistuste tuntav karmistamine. «Kui vanasti, nõukogude ajal määrati lõhkeaine varastajale väga rängad karistused, kuni 12 aastat vanglat, siis nüüdsel ajal ei ole põhimõtteliselt mingeid karistusi,» ütles Viilup. «Vargaid oleme me vahele võtnud sadu, kuid mingit karistust nad saanud ei ole.»

Ta rääkis, et Eesti Põlevkivi vallandab ilma igasuguse jututa kohe töölt inimese, ükskõik, mille vargusega ta vahele jääb.

«See on maksimum, mida ettevõte teha saab,» lausus Viilup.

Ta selgitas, et lõhkeainet ei saa varastada maa-alustest mitmekordselt valvatavatest lõhkeaineladudest. Ka need inimesed, kes lõhkeainega töötavad, on hästi kontrollitud inimesed. Kuid samal ajal töötab kaevanduses ju teisigi inimesi ja kes varastada tahab, võib seda teha minööri tagant selle töötamise ajal, ilma et too seda teab, rääkis Viilup.

Kindlasti ei saa tema sõnade kohaselt panna iga minööri juurde valvurit, et see kontrolliks, mida lõhkeainega tehakse. «Seda ei jõuaks keegi kinni maksta ja peale selle, kes ütleb, et valvurit ei saa ära osta,» selgitas Viilup. «Ainuke asi, mis aitab, on karistuste karmistamine,» lisas ta veelkord. Samas avaldas ta veendumust, et vaevalt Eesti Põlevkivist varastatud lõhkeainega mingit äri tehakse või bandiitide jaoks varastatakse. Küsimusele, miks siis üldse lõhkeainet varastatakse, vastas Viilup, et eks inimesed varasta igasuguseid asju. «Metalli varastatakse näiteks sadu kordi rohkem kui lõhkeainet,» märkis ta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum