Vastasseis riigis võimendub

Poliitiline masohhism või mitte, see oli selge, loogiline käik, nii nagu poliitikas üldiselt käituda tuleb.

Siin on kaks dimensiooni. Koalitsiooni koostöö oli ikkagi mitmes faasis kaunis problemaatiline ja mingi selginemine pidi tulema. Reformierakonnas on kogu aeg eksisteerinud kaks arvamust, kas me tegime õigesti, et me sellesse koalitsiooni läksime. Ühed arvavad, et tegime õigesti, teised mitte -- et meie sealolemine on mingi illusoorne ettekujutus, et meie vaateid realiseeritakse.

Seoses Vähi artikliga, kus ta ütles, et reformierakonna ministrid ei saa oma tööga hakkama, oli selles osas teravam mõttevahetus. Vähi võttis sõnad tagasi, me leppisime kokku ja pärast seda tundus, et võime rahulikult selle aasta töötada, mida Vähi pakkus.

Minu arust on siin veel üks dimensioon, kust see leping tuli ja kuidas seda hinnata. Arvan, et koonderakonna juhtkond tegi enne kohalikke valimisi mingi strateegilise otsuse, et on vaja asuda otsustavasse võitlusse reformierakonna vastu. Olime valitsuskoalitsioonis, meie populaarsus püsis 20% peal kogu aeg, nende oma langes ja jõudis lõpuks 3 protsendini.

Esimene samm oli Vähi artikkel, kus öeldi, et reformierakonna ministrid ei ole midagi teinud. Teine samm oli solvava karikatuuri levitamine kriitpaberil (antireklaam, mis ilmus Eesti Ekspressi vahel -- toim), mis oli vist selle valimiskampaania kõige kallim ettevõtmine üldse. Kolmas samm oli, et peaminister avaldas oma kümme punkti, millega ta üritas näidata, et tema on palju parem liberaal kui reformierakondlased.

Minu meelest oli Vähi ja Savisaare kokkuleppe üks dimensioon ka see, et nad kujutasid ette, et reformierakond jätkab valitsuses ka pärast sellist meie jaoks mõnitava sisuga lepingut. Olen kindel, et ka koonderakonna juhtkonnas oli isikuid, kes pidasid kahvli mõlemat otsa heaks, ükskõik, kas reformierakond läheb ära või jääb, niisugustel alandavatel tingimustel on see veel parem.

Mäletan üht kohtumist pärast kohalike omavalitsuste valimisi, kus Vähi esines sellise apokalüptilise nägemusega, et me ikka sinuga ei saa kuidagi läbi. Mina ei saa sellest aru. Kogu valitsuses oleku aja jooksul olin kui minister talle täiesti lojaalne ja ei võtnud kordagi üheski situatsioonis sõna ei koonderakonna ega Vähi vastu. Aga mulle tundus kogu aeg, et valitseb paaniline paranoia, et Vähi ja ilmselt tema nõuandjad, kes ei ole nähtavad, jälgisid iga mu sammu. Pidevalt tõusid üles ettekujutused, et mina himustan peaministri tooli ja olen suure kreissaega tooli jalgade kallal.

Ma ütleks, et meie koostöö ei olnud ladus. Selle taga oli mingi tohutu, minu jaoks arusaamatu usaldamatus. Kogu aja tundsin, et iga minu sammu jälgitakse sellest vaatevinklist, kas ma ei saa mitte liiga palju plusspunkte.

Meil on andmeid ka selle kohta, et peaminister käis mitmel kohtumisel Eestis, kus ta pidas vajalikuks oma ministrite kohta pidevalt halvasti öelda. See ei ole stiil, mis oleks ühele meeskonna juhile kohane.

Ma olen ka 14 aastat olnud tippjuht ja ma pole iialgi väljaspool oma asutust inimesi kritiseerinud. See on üks tähtsamaid asju. Kunagi ei saa õigustada enda juhitava organisatsiooni halba tööd sellega, et teate, ma olen sellepärast hädas, et mul on kehvad alluvad.

Kui Vähi ülesanne oli sulatada see väga erinev koalitsioon kokku, siis seda ta absoluutselt ei teinud. Pigem isegi meie ja maarahva erakonna vastuolud võimendusid läbi peaministri tegevuse.

Ei ütleks nii kindlalt. Praegu käivad spekulatsioonid selle ümber, et on kaks võimalikku stsenaariumi, kas panna kokku umbusaldusavaldus või lasta sellel valitsusel jätkata ja kujundada ikkagi opositsioon. Mul ei ole praegu seisukohta ja reformierakonnal ka ei ole . Kas minna jälle kiireloomulisse intriigi ja pole sugugi kindel, et see õnnestub? Ma võiks öelda, et me kaalume seda väga hoolikalt.

Ma parem jätaks selle ütlemata. Arvan, et Eesti riigil on hea, kui tuleb hea välisminister.