5. mai 1997
Jaga lugu:

Reisilaevanduse seitsmeaastane sõda

Eestlased on kanged merd kündma, aga ka üksteisele jala taha panemises on raske leida meie ärimeestele võrdväärseid vastaseid. Nii ühele kui ka teisele väitele on lihtne otsida tõestust meie laevandusärist, eriti Tallinna--Helsingi liinil toimuvast, kus sageli lähevad käiku kõik võtted, et konkurentide mainet kahjustada ja neile koht kätte näidata.

Kui üheksakümnenda aasta algul tegi Tallink Soome lipu all esimese reisi Eesti ja Soome vahel, arvasid paljud asjaosalised, et suur raha ja võimas arengupotentsiaal, mis reisiparvlaevaliiklust saadavad, teevad kiiresti õndsaks. Nii tekkis RASile Eesti Merelaevandus Enn Rohula käe all visa konkurent Inreko Laevade ASi näol, kes kindlustas tiiburlaevadega klientidele tubli ajavõidu isegi lennukite ees. Aga need kordaminekud olid tegelikult alles mustemate päevade sissejuhatus.

Selline edu ei jäänud muidugi märkamata Soome ja Rootsi laevakompaniidele, kelle surve sundis Eesti Merelaevandust ja Inreko Laeva ASi moodustama ühist operaatorfirmat nimega Eminre, mis langes kahjuks suurusehullustuse ohvriks. Nimelt otsustati lisaks senistele liinidele avada laevaliin Saksamaale, mis kukkus reisijate vähesuse ja laeva tehniliste puudujääkide tõttu haledalt läbi. Kahjum kujunes nii suureks, et Eminre pidas vajalikuks oma tegevus külmutada.

Seejärel astus 1994. aasta sügisel areenile järjekordne operaatorfirma Hansatee, mille asutasid Inreko Laeva AS, Eesti Merelaevandus ja Ühispank. Selle operaatori äritegevus ei saanud kuigi kaua ladusalt edeneda, sest ühel osanikul, Inreko Laeva ASil ja tema peadirektoril Rohulal, tekkisid majandusanalüüsi nõrkusest ja rahapillamisest tulenevalt nii suured majandusraskused, et Ühispank ühelt poolt ja Tallinna Pank teiselt poolt olid sunnitud oma raha päästmiseks põhitegevuse kõrval laevandusega tegelema.

Nüüd on Hansatee ja Inreko Laeva AS maikuu viisavabaduse tuhinas asunud üksteist tümitama pankrotihoiatustega, mis võivad halvata mõlema laevafirma töö, kui kohtuvälist lahendit ei leita.

Ilmselt loodab reeder Rohula, kes on üllataval kombel ka Guido Sammelselja taas laevade juurde vedanud, saada ühest küljest vähemalt moraalset rahuldust oma ebaõnnestumiste kompensatsiooniks. Igatahes tundub vaidlus 2,7 miljoni kroonise põhivara ümber, mis Vana Tallinnal mööda merd seilab, juuksekarva lõhkiajamisena. Eriti kui arvestada, et kümneid kordi suuremad summad on Inreko luksuslikku elu armastavate omanike taskusse voolanud.

Teisest küljest aga on need paar miljonit ainult ettekääne selleks, et kõigutada konkurendi usaldusväärsust ja lüüa üle nii vajalikke reisijaid.

Siinsed reederid on merest rahamaitse suhu saanud ja seega arvatavasti kodusõda jätkub. Lahetagune vennasrahvas võib aga rahulikult naeru kihistada, sest niikaua, kui Eesti laevnikud vastastikku kadedusest piike murravad, lõikavad nemad esimesest viisavabast suvest endale korralikke kasumeid.

Jaga lugu:
Hetkel kuum