Pensionikorraldus muutub
Arenenud riikide rahvastiku vananemine järgmistel aastakümnetel jätkub. Majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) liikmesriikides oli 1990. a 60aastaste osakaal 18%, kuid aastaks 2030 kasvab see 31 protsendini. Sealhulgas Saksamaal ulatub nende osakaal 35 protsendini ja Jaapanis 33 protsendini. Mõnevõrra väiksemaks jääb nende osakaal USAs ja Suurbritannias. Kuna pensionide maksmine muutub riikidele järjest koormavamaks, sunnib see otsima uusi lahendusi, mis aitaks säilitada eakate inimeste elatustaset.
Tänavu juulis kavatseb Mehhiko kehtestada uue sotsiaalkindlustussüsteemi, mis nõuab töötajatelt kohustuslikke makseid oma isiklikku pensionifondi. Erapensionifond käivitatakse sel aastal ka Prantsusmaal ja Itaalias, tõsi küll, vabatahtlikkuse alusel. Suurbritannias tegid konservatiivid vahetult enne maivalimisi ettepaneku minna teatud vanuses üle erapensionisüsteemile, mida võimule tulnud tööerakondlased tugevalt kritiseerisid.
Pensionifondidel on arenenud ja arenguriikides erinev otstarve. Kui arenenud riikides on pensionifondide eesmärk hankida fondi täiendavaid summasid, siis arengumaades ja reformiriikides aitaksid pensionifondid akumuleerida sisemaist kapitali, mida saab investeerida majanduse arendamisse. Selle hea näide on T?iili, kus 1981. a loodud erapensionifondid moodustavad praegu 40% sisemajanduse kogutoodangust (SKT), kusjuures riigi majanduslik kasv möödunud aastakümnel oli keskmiselt seitse protsenti.
Kuid pensionifondid võivad sattuda ka raskustesse, nagu see on juhtunud Jaapanis. Seal on aktsiahinnad mitu aastat langenud ning vähenenud on ka valitsusobligatsioonide kasumiprotsent, mistõttu osa kindlustusfirmasid on teatanud, et nad ei suuda täita pensionifonidele antud tagatisi. Jaapani kriis näitab, et pensionifondid ei saa kunagi olla täiesti riskivabad.
Pensionifondid muudab haavatavaks ka valitsuste sekkumine. Tihtipeale on fondid sunnitud investeerima valitsuse obligatsioonidesse, selle asemel et teha märksa kasulikumaid investeeringuid välisbörsidel. FT