26. mai 1997 kell 22:00

Insider-arvamus

Ühe suure Eesti kindlustusfirma juht tunnistas hiljuti eravestluses, et tema ei loe juba kuid ühtegi ajalehte, kuid saab sellest hoolimata suurepäraselt hakkama. Kogu infovajaduse ammutab ta autosõidul raadiouudiseid ja mõnel õhtul teleuudiseid kuulates-vaadates.

Säärane mõtteavaldus pani esmapilgul jahmatama -- kuidas nii, sajad reporterid üle riigi paljastavad iga päev korrumpeerunud ametnikke, avaldavad kõikvõimalikke fakte elust Eestimaal jne ja nüüd äkki saab keegi ka ilma nende töö viljata hakkama. Paneb punastama.

Asja üle järele mõeldes, tunnistades, et loomulikult ei kirjutagi reporter vaid otsustajatele ja juhtidele, kerkib siiski vägisi küsimus -- äkki pakub press uudiste pähe palju niisugust, mis avalikkusele huvi ei paku, äkki tegeleb reporterite ja toimetajate seltskond liialt enda asjadega ja arvab, et see huvitab kõiki. Näiteks võiks ju ka siin kõrval olevas juhtkirjas olla korralik ülevaade Äripäevast ja lehe uutest tegemistest, 1000. number ikkagi.

Tahtmata ajakirjandust paika panna peab tunnistama, et kirjutaval pressil on veel üks probleem. Nimelt soov konkureerida tele ja raadioga. Esitatakse informatsiooni, mis on sama päeva teistes väljaannetes ning mis eelmisel õhtul tugitoolis istunud kodanikule juba telest tuttav.

Oma originaalseid ja häid lugusid on vähe. Igas väljaandes. Tõsi, artiklid on läinud inimeselähedasemaks, sündmuste taga nähakse ka inimesi, kuid kopeerimist on palju ja originaalsust vähe.

Tulevikus saab populaarne ja edukas olla ajaleht, kus eksponeeritud uudised ei ole samal kujul möödunud päeval raadios ja teles läbi käinud. Uudis pole mitte lugu, mis lehes esmakordselt ilmub, vaid eelkõige ikka see, mis lugejale huvi pakub.

Hetkel kuum