Läinud nädalal ütles mulle üks ministritest, et ta räägib mulle ära kogu tõe räpasest võimuvõitlusest ja osaliselt rääkiski. Samas ta lisas, et kui ma selle kõik kirja panen, siis kaebab ta mind kohtusse. Ja mina ei pannud, sest tõestust tema sõnadele ei olnud -- diktofon oli ministri palvel suletud.

Jutt käis selle ümber, et üks nimekas avaliku elu tegelane on poliitilises tipus veedetud aastate jooksul kogunud tänu oma ametiseisundile kompromiteerivat materjali oponentide vastu. Materjalikogumisse on olnud rakendatud ka tema alluvad ja mõttekaaslased naaberametkondadest. Aeg-ajalt, parajat hetke peale passides, lastakse osa kogutud infost ajakirjandusse.

Ausalt öeldes ei olnud see jutt mulle uudiseks. Pealegi tean, et too nimekas tegelane pole kaugeltki ainus, kes selliseid vahendeid võimuvõitluses kasutab. Ka hiljuti peaministri poolt avalikult välja öeldud tõsiasi, et pea pooled Eesti Vabariigi poolt ülevõetud KGB nn väljasõidutoimikud on kaduma läinud, on otsene kinnitus eelpooltoodud väidetele. Veelgi enam, talletatud infobaasi ei kasutata üksnes võitluses võimu pärast, vaid paraku ka oma majanduslike huvide rahuldamiseks. Kõik see viitab vaid sellele, et Eestis kehtiv korruptsiooniseadus on nõrk. Nagu ka kõik muud seadused, mis on suunatud ametiseisundi kuritarvitamise vastu mis tahes eesmärgil.

Mulle on kinnitatud, et enne 1940. aastat kehtinud korruptsiooniseadus oli oluliselt konkreetsem. Kõrgest riigiametist vabastamiseks piisanud sellest, kui ametnik ei suutnud tõestada, et muretsetud maja, luksuslik korter ja muu sellelaadne on saadud legaalselt teenitud raha eest. Riigikontroll ja kaitsepolitsei võiksid korruptsioonivastase võitluse sildi all koostada niisuguse ülevaate ka praeguse Eesti Vabariigi tippude kohta. Praegune kõrgete riigiametnike esitatav majanduslike huvide deklaratsioon on täielik fiktsioon.