24 juuli 1997

Kalle Kusta on kui läbisõiduhoov

avatud iga päev kella 11--24

- kohtade arv ca- 90

- lõuna ühele inimesele ca- 120 kr

Hinnaskaala

- eelroad 35--60 kr

- põhiroad 63--96 kr

- magustoidud 18--30 kr

- alkoholivabad joogid alates 8 kr

- alkohoolsed joogid alates 15 kr

Fontese erakooli direktrissile Tea Varrakule meeldib Viru tänaval asuvas keldrirestoranis Kalle Kusta eelkõige interjöör.

Nagu vihjab ka restorani nimi, on siin au sees inimese sõber hobune. Hobuste ja traavivõistluste pildid vaatavad vastu ka keldri kiviseintelt. Isegi riidenagid kujutavad hobusepead. Peale vanade fotode on seintel vanaisaaegsed suksudega plakatid.

Kalle Kusta interjööri ehteks on rohekat tooni stiilsed laelambid. Küll häirivad iga laua juures peaseinast silmade kõrguselt väljavaatavad pistikukontaktid, mis interjööri üldmuljet rikuvad.

Laudkondi eraldavad kõrged puust seljatoed, kuigi ei saa öelda, et siin intiimsemat vestlust saaks arendada. Pubilik sumin on tunnetatav, taustamuusika paraja tugevusega. Kalle Kustas on kaks saali. Lisaks suurematele kuuekohalistele laudadele võib valida ka kahese laua. Muidugi kui on valida, sest publikut näikse siin jätkuvat, ja mitmekeelset. Eriti näib see koht meeldivat meie põhjanaabritele.

Restorani populaarsust kinnitab seegi, et vabanevatele laudadele ilmuvad järjest sildid «Reserveeritud». Vaatamata rahvarohkusele ja asukohale keldris on siin üllatavalt palju õhku. Valime Tea Varrakuga kahese laua. Kohe ilmub ka kelner kolmekeelse menüüga.

Tea Varrak tellib juustuga üleküpsetatud seakarbonaadi Kalle Kusta (70 kr), eeldatavasti firmaprae. Mina valin Tea Varraku soovitusel juustupüreesupi (25 kr) ning põhiroogadest härjafilee rohelise pipra ja koorekastmega (89 kr). Supp osutub äärmiselt maitsvaks, kuigi sellesse sulatatud juust kipub lusika külge venima.

Nii Tea Varraku tellitud firmaroog kui härjafilee lausa vaimustust esile ei kutsu. Ainuüksi see, et mõlemal prael on identne garneering, näitab suhtumist. Lisandiks pakutakse hiina kapsast, kurki, konservmaisi, lillkapsast kastmega, mis meenutab veidi nõukogudeaegset jahukastet.

Pealegi on praed jahtunud, küüslauguga maitsestatud kartul leige, lillkapsas täiesti külm. Tea Varraku sõnul on ka liha liialt kuivaks praetud ja vähe maitsestatud. «Ei tahaks küll pirtsutada, aga mulle meeldib enam maitsestatud liha,» tunnistab Varrak, lisades, et sealiha sedavõrd kuivaks praadida on tõeline ime. «Kardan, et liha on juba mitu tundi tagasi praetud,» jõuab ta tõe jälile.

Desserdiks tellib Varrak jäätise vahukoore ja maasikatega, mida ta juba hetk hiljem kahetseb, sest maasikad on täiesti jääs, eeldatavasti just sügavkülmast võetud.

Kohvi serveeritakse koos väikestes pakkides konservkoorega. Restorani nime kandev söögikoht võiks siiski lubada luksust pakkuda külastajale naturaalset koort.

Teenindus on siiski kiire ja sõbralik.

Soovides kasutada tualetti, tuleks varakult varuda kroonine münt, sest juhumöödakäijad koormaksid muidu restoranikülastajale mõeldud paiga. Kalle Kusta on siiski kui läbisõiduhoov, kuhu meelsasti tullakse, kuid pikemaks ei jääda.

Hetkel kuum