Hoiatusest

Teisipäeval sattus mulle kätte 1965. aasta romaanivõistlusel auhinnatud teos «Kullist kolme kutsikani». Põgusal sirvimisel jõudsin arusaamisele, et see on kirjutatud revolutsioonilisest klassivõitlusest ning punaste ja valgete arveteklaarimisest Muhu- ja Saaremaal.

Andku autor Vassili Riis andeks, et ma seda raamatut tõenäoliselt kunagi läbi ei loe, küll aga pakkus mulle huvi tema kaassõna raamatu ümbrisel.

«Mineviku suurimaks õppetunniks jääb tõik, et .........lt (sõna kohal on kahjuks rebend -- PT) võrdub toores vägivald mõnigi kord võiduga. Ometi sisaldab ta tõsise hoiatuse vägivallatsejale. Millal too hoiatus täitub, pole ajaloo palge ees oluline.» Need laused kõlavad suisa prohvetlikult mehe sulest, keda kolmkümmend aastat hiljem süüdistatakse inimsusevastastes kuritegudes.

Kaassõna lugedes tuli mulle millegipärast meelde, et sattusin viis-kuus aastat tagasi seminarile, kus esines keegi tuntud ameerika ettevõtja. Rääkides ärieetikast, rõhutas ta, et uurimuste järgi on pettusele rajatud, eetikanorme eirava ja teisi jalge alla tallava ettevõtte eluiga Ameerikas viis aastat, mitte enam.

Arvestades ühelt poolt meie segast seadusandlust, teisalt majanduse forsseeritud arengut, võib vastav periood Eestis mõistagi tunduvalt pikem või lühem olla. Riigi- või omavalitsusametis võib mõni sisseõlitatud salasüsteem aga hoopis kaua kesta. Eriti siis, kui ülemused sageli vahetuvad ning alamuste tegudesse seetõttu kuigivõrd ei süüvi.

See võib antud kontekstis kõlada üsna vägivaldse ja räige kõrvutamisena, aga majandusvallaski kehtib samalaadne reegel: minevikus õhku visatud hoiatusbumerang tabab varem või hiljem viskajat ennast. Eestiski on ju paljud viie aasta tagused tegijad tänaseks juba vaikselt või skandaalselt «maha kantud».