Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Edukuseks piisab säästmisest
Kuidas Eestis rikkaks saada? Kolleeg Villu Zirnask üllitas eelmisel nädalal samanimelise raamatu, mida julgeks soovitada just 25--40aastastele. Praegu Eesti keskmisest mitmeid kordi enam teenivad inimesed avastavad siis kohkumusega, et jõukas pole mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes enam säästab.
Iga nädal käest läbi jooksvad tuhanded kroonid tekitavad petliku mulje rikkusest, mis lähemal vaatlusel vaid luitunud dekoratsiooniks osutub ja jooksva sissetuleku kadumisel (näiteks pikaajaline haigestumine, vallandamine) susisedes kokku variseb.
Kiire majanduskasvuga kaasnenud tarbimisharjumuste muutus, säästmist mittesoosiv seadusandlus, odavnevad laenu- ja liisinguintressid, krediitkaardid jms on kasvatamas Eestis üles tervet põlvkonda hüperkulutajaid, kes elavad vaid tänases. Oma elatustasemest ja vajadustest paarikümne aasta pärast on neil üsna ähmane pilt. Kui sedagi.
Võtame ühe näite. 15 000kroonise brutopalgaga 30aastane kodanik maksab riigipensioni jaoks sotsiaalmaksu umbes 3000 krooni kuus, mis poolteise aasta pärast pensioni suurust mõjutama hakkab. Pensionile jäämise ajaks on kogutud heal juhul üle viie miljoni krooni, mis teeb kuupensioniks mõnikümmend tuhat krooni. Arvestada tuleb aga nii pensionäride arvu suurenemist kui raha odavnemist -- vaevalt, et lähiaastatel tarbijahinnaindeksi tõus alla 7--8% langeb.
Mis aga juhtub, kui sama kodanik võtaks kätte ja säästaks iga kuu näiteks 1000 krooni? 35 aastaga kasvab 10protsendilise intressi peale asetatud 1000 krooni ligi 30 korda. Kui investeerida 1000 krooni 10%ga iga kuu, on pangaarvel 35 aasta pärast ligi 3,5 miljonit krooni.
Tallinna börsi taas kiirenenud langust viimastel päevadel seostatakse välisinvestoritega, kes ühelt poolt pelgavad näiteks Vene rahaturgudel toimuvat, kuid teisalt on ära ehmatatud skandaalidest Eesti börsiettevõtete ümber.
Usaldust siinse börsi vastu aitab välisinvestoritega igapäevaselt kokku puutuvate maaklerite sõnul suurendada vaid Eesti makromajanduslike näitajate paranemine, mis omakorda algab... säästmisest.
Siit tekib kummaline vastuolu. Mida enam börs langeb, seda vähem on inimesi, kes raha aktsiatesse või investeerimisfondidesse kiire kasu saamise lootuses paigutavad.
Teised säästmisvõimalused, mida peamiselt pangad ja kindlustusseltsid pakuvad, kiire eduga harjunud Eesti nooremapoolset kodanikku (ehk säästuvõimaluste reklaamijate peamist sihtgruppi) eriti veel ei tõmba.
Inflatsiooniga pea võrdne kasvik pole näiteks aastatagust börsitõusu või paari aasta tagust vahendamiselt teenitud superkasumit arvestades isegi kaalumist väärt.
Sedavõrd kiire liikumine hea elu poole saab otsa. Kes sellest aru ei saa ja kangekaelselt tarbeesemete impeeriumi luues endistviisi edasi elab, sellel on tunduvalt suurem võimalus mõne aasta pärast avastada, et tulevikuunistuste täitumise asemel ollakse alguses tagasi.
Siis aga pole kõigil enam võrdne stardipositsioon, mõned on juba ringiga ees.
Meelis Mandel on Äripäeva uudistetoimetaja.