Ruhnu vajab turgutamist

Rahuliku loomuga vallavanem Vello Kümmel märgib iga jutu lõpuks nagu refrääniks: kuni pole sadamat, pole siin ka midagi ette võtta. Ta on Eesti kõige madalama palgaga vallavanem, teenides 3000 krooni kuus. Saare peal on see üle keskmise palk. Kümmeli arvates teenivad Ruhnus kõige rohkem piirivalvurid, nii neli tuhat krooni.

Saare ainus ärimees on jutukas kaupmees Vitali Gerne, kes kihutab napilt üle kümne ruutkilomeetrisel saarel ringi kollase Mercedesega, automakist kõlamas ansambel Smokie paarikümne aasta tagused lood.

Gerne rendib saare ärikeskust. Kaupluse läbimüük on 30 000 krooni kuus, lisaks kuuluvad kaupluse juurde lihtsad ööbimiskohad ja tellimuse peale töötav kõrts. Juba esimese pooltunni järel reedab Gerne, et tegelikult kuulub kogu kompleks ühele Pärnu advokaadibüroole.

Gerne naisel on samuti Mercedes. Seda hoitakse Saaremaal Nasval, et oleks millega seal suuremal saarel sõita. Kodus on neil uus automaatpesumasin ja tagatoas näitab teler SAT-TVd. Küsimuse peale, kas oled siis saare peal kõige rikkam, Gerne ägestub. «Kogu minu rikkus on vaat siin,» toksib ta endale vastu pead.

Tema kaupluses pole kuigi suurt valikut. Leiba tuuakse tellimise järgi. Kui tellimuse esitamata jätad, oled nädala leivata. «Mis ma võtan neid kaupu siia endale näkku naerma,» laiutab kaupmees käsi.

Kohalik rahvas nuriseb, et Vitali kaup on kallim kui Saaremaal. Tõsi, õlu ja napsud on kallimad kui mujal, sest alkoholiveo pealt tuleb kaupmehel maksu maksta.

Gerne naine Linda näitab võlglaste vihikut. Mõnel inimesel on üleval vaid paarikroonine võlg. Kõige suurem võlg näib olevat ligi kakssada krooni. Kaupluses on Hoiupanga makseterminaal, mis möödunud sügisel korraks rivist välja läks, sest hiir näris telefonijuhtme läbi.

Päevasel ajal on elu saarel loid. Elevust toovad vaid piirivalvurite laigulised maastikuautod, millega mehed unnates kurve võtavad.