Ketikauplus säästab

Arvan, et kaupluse varus-tamine ühest kesklaost teeb logistika keerulisemaks.

Tarbijateühistul on kauplusteketi moodi süsteem. Nad on aga vähendanud oma hulgilao tegevust Võrus ja praegu tellitakse kaupa ainult kaks korda nädalas. Minu arust on see hoopis takistus, mitte eelis.

Et kaupluseketi ühtset varustamist korraldada, peab rakendama ka mingit süsteemi, mille jaoks peavad olema inimesed, kellele peab palga välja maksma, ja see kõik peab kasumit tootma. Kardan, et see sööb ära raha, mis võidetakse suuremate hulgiostude korral allahindlusest.

Kauplused on oma transpordi ülalpidamisest niikuinii loobunud. Kauba toovad kohale hulgilaod ja tootjad.

Kui me anname edasi-müüjatele oma kauba kuskil regioonis lokaalseks edasimüümiseks, siis lepime kindlasti kokku, et nad võivad seda kauplustele müüa sama hinnaga või kallimalt kui me ise. Samas teeme logistilise struktuuriga kaupluseketile, kes hoolitseb, et meie kaubad oleksid tema kauplustes väljas, mingi hinnaalanduse. See on iga kaubagrupi osas diferentseeritud ja sõltub kliendist.

Hulgifirmana oleme aga võimelised toimetama ise kauba kõikide kauplusteni ja meie huvi on teenindada neid otse, ilma kettide keskladude vahenduseta. Huvide vastandumise tõttu ei oska ma ka öelda, kas argumendid, mida ketid tsentraliseeritud kaubahankimise kasuks toovad, on vettpidavad või mitte.

Usun, et kaupluseketi kaupluste varustamine ühest kesklaost on odavam kui mitme lao kasutamine. Transporti saab ühitada kellegi teisega.

Kopenhaagenis on jaotussüsteem, kus kaks suurt kauplusteketti rajasid ühise kesklao. Sealt veetakse kaupa 800 kauplusele Kopenhaageni regioonis ning teenindatakse ka kaupluseketti mittekuuluvaid poode. Taani lääne osa teenindab teine ladu. Kuid ka see ei ole minu arvates parim lahendus. Varusid on ikkagi liiga palju. Kaup tuuakse piirkondlikku lattu ja see seisab seal võib-olla kümme päeva ja ootab oma saatust. Maailmas on tendents ladude vähendamise poole ning tihti kaalutakse võimalust rajada mitme riigi peale üks ladu.