6 september 1998

Kõrgharidus ei tee kuulikindlaks

Peep Talimaa protestib (ÄP 31.08.) plaani vastu kutsuda üliõpilasi kaitseväkke enne õpinguid: «Tudengist on nii talle enesele kui ühiskonnale õppides ja õpitut kasutades rohkem kasu, kui sõdurilobi lürpides.»

Kogu loost puudub kaitsepoliitiline mõtlemine, arusaam sellest, et ka armeel võivad olla huvid. Kas aega teenitakse vaid selleks, et sõdurisuppi süüa? Osa Eesti avalikkusest suhtub kaitseväkke vaid põhimõttel «Päästku end, kes saab!».

Nii väike riik nagu Eesti ei suuda tõrjuda ühtki tõsisemat ohtu, kui kaitse nimel ei pinguta kogu ühiskond. Kui võidutseb kaitsepoliitilist mõõdet eirav mõttelaad, tekib võimalus, et kriisi korral ei alistu Eesti tugevale vaenlasele, vaid jääb hätta ka nõrgema ohustajaga.

Kõrgharitud kutsealuste seast on lihtsam täiendada hõredat ohvitserkonda. Tudengeid väest kõrvale jättes pole ohvitserkorpuse loomiseks ajupotentsiaali kusagilt võtta.

Võidakse vastu vaielda, et tsiviiltööd tehes ei tugevda noor haritlane mitte ainult ühiskonda, vaid ka riigikaitset, sest kõrgharitud spetsialisti makstavad maksud kasvatavad kaitsevõimet. Rahu ajal küll, aga on raske ette kujutada, mida teeks praegune majandustudeng sõjaaegsel börsil. Pealegi, akadeemiline haridus kuulide eest ei päästa. Mida suurem hulk inimesi on sõjalise väljaõppeta, seda kaitsetum on ühiskond.

Kuigi eestlase hing ihkab arenenud ja rahumeelsesse läände, on tema maine kest endiselt Venemaa kõrval, keda ei saa lääneliku vaimulaadiga riigiks pidada.

Kuni teenistus on üldine, ei tohi keegi saada vabastust ainult sellepärast, et ta on midagi erilist, näiteks tudeng. Kindlasti on üliõpilastel teenistuse asemel muud teha, kuid kellel poleks? Eesti ei tohi olla sõjaliselt nõrk, jättes kõrgharitud inimesed oskusest kaitsta vajadusel nii ennast kui ligimesi ilma.

Hetkel kuum