Riik matab sajad miljonid põllule

Nagu Hamburg vaevlevad teravas kapitalipuuduses ligi 23 000 Eesti põllumajandustootjast pooled.

Ka sealihatootja Urmas Laht on päri väitega, et otsetoetused pole tootjatele piisavalt abi andnud ning et kui neid üldse kasutada, siis koos tollidega. Ta arvab, et põllumajandustootjaid aitaks see, kui põllusaadustele oleks riiklik tellimus ja oleks teada, kui palju peaks üldse tootma, et rahvas ära toita. Alles pärast seda peaks sõlmima vabakaubanduslepingud, et siis ülejääv toodang ära müüa, lisab Laht.

Tänavuste otsetoetuste mõttetust on tunnistanud põllumajandusminister Andres Varik. Vaatamata sellele kavandab riik järgmisel aastal põllumajandustootjatele otsetoetusi ligi 100 miljoni krooni võrra rohkem kui tänavu. Sel aastal maksab iga maksumaksja ebaefektiivse põllumajanduse toetuseks ligi 1000 krooni, järgmisel aastal on toetussumma 200 krooni suurem.

Kuigi põllumajandus pole samastatav mingi muu tootmisvaldkonnaga, peaks riik otsetoetusi reguleeriva abinõuna kasutama vaid hädaabinõuna, leiab peaministri majandusnõunik Heido Vitsur. «Kui puuduvad muud turgu kaitsvad abinõud, pole otsetoetustel suurt mõtet,» lisab ta.

Vitsur nõustub põllumeeste väitega, et otsetoetused lähevad lõppkokkuvõttes ikkagi töötlejate taskusse.

Põllumajandusministeeriumi välissuhete osakonna juhataja Andres Oopkaup väidab vastupidist. Tema sõnul on kogu maailmas põllumajanduses toetuste maksmisel suund otsetoetustele. Hinnatoetused on vähem soositud, sest need tekitavad ületootmist. Samuti kasutatakse toetusena põllumajandustootjatele antavat maksusoodustust.

Oopkaubi hinnangul jätkub põllumajandustootmise riiklik toetamine kindlasti lähemate aastate jooksul. «Riik aitab seni, kui põllumajandustootmine muutub konkurentsivõimeliseks muude tootmisharudega,» ütleb Oopkaup.

Ise samuti piimakarja pidav Oopkaup on veendunud, et otsetoetuste maksmine pole isegi vaatamata kokkuostuhindade alanemisele liiva jooksnud. «Meie ostsime näiteks lehmatoetuste eest uue piimajahuti,» sõnab Oopkaup.