Mind ja minu juhitavat Tartu Kaubamaja ERA Pangale kuulutatud moratoorium ei puudutanud, aga mul on südamest kahju, et see asi on juhtunud. Tegu on ju Tartu pangaga ja Andres Bergmann on ju ka nagu Tartu mees.
Ma väga loodan, et Andres Bergmannil õnnestub nädalaga asjad joone peale saada ja pank uuesti käima panna ja ma sooviks talle väga palju õnne ja jõudu selleks. See on muidugi ainult siiras lootus, mitte väga kindel usk.
Paraku on elukogemus seni olnud ainult selline, et milline pank moratooriumi alla sattunud on, selle panga matuseid ka varsti pidada tuleb.
Ma paluks jumalat, et ERA Pangaga oleks risti vastupidi ja erandlik olukord.
Äkki tuleks ikkagi pretsedent, et moratooriumiga on võimalik mõnda panka Eestis ka päästa. Ma jään lootma Andres Bergmanni tarkusele.
Meie ERA Pangaga asju ei ajanud. Meil olid ikkagi Ühispank ja Hansapank. Eeldasime, et midagi sellist juhtub, ja mina küll sügavalt kahtlen, kas ERA Pangast midagi saab. Pankur müüb ju usaldust ja kahtlen, kas võib seda uuesti taastada. Ma arvan, et see pank ikka kaob turult ära küll.
Võib-olla tema nõrkus oligi see, et ta jäi omal ajal, kui oli pankade kiire areng, liiga kauaks Tartusse pidama. Oleks pidanud varem Tallinnas ennast laiendama. Ta on ikka liiga pisike pank, et elama jääda.
Teine asi on see, et ärimehele on väga raskesti mõistetavad sellised kombinatsioonid kõikide ERA Panga tütarfirmade vahel. Juba see ei ärata usaldust. Ei saa täpselt aru, kes on kes ja mis on mis ERA Panga sellises olukorras.
Ta ei pruugi kinni jääda, aga Eesti pangandusturule ta küll elama ei jää. Pank võib ju uuesti tööle hakata, aga seda protsessi, mille Eesti Pank algatas, ei ole võimalik peatada. Pank on usalduse küsimus. Usaldusega on kaks varianti -- kas on või ei ole. Oma raha viia sinna... noh, mina ei riski. Olen enam kui veendunud, et kui pank uksed lahti teeb, viiakse viimanegi raha sealt välja.