Valitsemise raske koorem

Kui küsisin enne valimisi ühe hästitasustatud pankuri käest, kelle poolt ta hääletada kavatseb, oli vastus konkreetne: Isamaaliit. Minu pärimistele, miks mitte keegi teine, vastas ta: «Nad on juba kord võimul olnud ning just sel ajal pandi alus Eesti majanduskasvule. Nad on suutnud juba tõestada, et mida vähem riik majandusellu sekkub, seda parem ning seda vähem suudab ta rumalusi korda saata.»

Möödus nädal ning ülisuure tõenäosusega (ehkki tänapäeva Eestis on kõik võimalik!) ongi Isamaaliidu liidril Mart Laaril varsti võimalus valitsuskabinet kinnitada. Ehk võitjatel on käes aeg asuda valimislubadusi realiseerima ka muul moel, kui oma võimalikele valijatele ajalehes impersonaalset tänu avaldades. Praegu saab Keskerakonna tänu kätte ligi viis korda rohkem inimesi (kokku nii vastuhääletanud kui valimas käimata jätnud), kui seda ära teeninuid on.

Lubaduste täitmiseks on praegu neli aastat aega. Keskerakond sidus oma programmi ettenägelikult astmelise tulumaksuga ning on kohe süüst puhas (maaslamajat ei lööda!). Loomulikult on võimalik oma valimiseelsest lubadusest ka loobuda ja seda tunduvalt soliidsemal moel kui printsiibil «mees on oma sõna peremees, tahab annab ja tahab võtab». Luuaga vehkimise aeg on läbi, valijad ootavad reaalseid resultaate Eesti elu edendamisel. Isamaaliidul on võimalus oma majandusprogramm ellu viia.

On tõdesid, mille korduv meeldetuletamine on hädavajalik. Rikkamaks saada ja nii oma heaolu kasvatada võime vaid siis, kui SKP suureneb. Meie heaolu ei suurenda rikkuse ümberjagamine, vaid lisaväärtuse juurdetootmine.

Esialgsetel andmetel oli Eesti majanduskasv eelmisel aastal 4% ja peaks sel aastal olema 2%. Majandusprognoose tehes peame sellega tõsiselt arvestama. Eesti praegune riigieelarve esitab värskele parlamendile ja valitsusele esimese nõudena negatiivse lisaeelarve, sest kuigi Telekomi-raha veel jätkub, on see tegelikult defitsiidiga koostatud.

Seega tuleb Isamaaliidul 10% majanduskasvu prognoosi ruttu korrigeerida, enne kui hilja. Kiire majanduskasvu vajalikkuses ei kahtle keegi. Paraku peab mõnikord meelde tuletama ka sententsi: kes kõrgele lendab, see valusasti kukub. Inimkonna lendamaõppimine ei möödunud sugugi nii valutult kui esialgu tundub. Neile, kes võrdlevad lendamaõppimist majanduse arendamisega, soovitan vaadata Charles Leroux' mälestusmärki Pirita teel.

Isamaaliidu poolt ELile korduvalt pakutud majanduskasv 3% aastas on vaid helesinine unistus. Morgan Stanley Dean Witter pakub käesoleva aasta majanduskasvuks eurotsoonis isegi alla 2%, veidi optimistlikum The Economist 2,1%. Ainult Hispaania oma ligi 3% majanduskasvu prognoosiga on tõeline «tiiger». Samas tuleb arvestada, et Brasiilia kriis pole veel möödas ning Hispaaniale kui Ladina-Ameerikaga tugevaimalt seotud Euroopa riigile võib sealt veel ootamatusi tulla.

Lõuna-Koread ja Singapuri ma eeskujuks väga ei soovitaks. Nende majanduskasvul olid ka varjuküljed, nagu kinnisvarahindade tõus 300 korda, aktsiamull, suur välisvõlg ja jooksevkonto defitsiit. Tulemuseks olid börsikrahhid, valuuta ebastabiilsus, teravnenud sotsiaalprobleemid ehk kogu maailma nakatama kippunud Aasia gripp. Eelmise aasta 3. kvartalis langes Lõuna-Korea SKP 6,8% ja miski ei ennusta veel languse peatumist. Kui vaadelda ettevõtjate rahulolu (business confidence), pole Aasias niipea midagi head oodata. Meie seotus Euroopaga on praegu väga suur eelis.

Seega ei vaja Eesti kiiret, vaid eelkõige stabiilset majanduskasvu, mille aluseks on hästi kapitaliseeritud ettevõtted, rahvusvaheline usaldus ning tehniline progress. Mul poleks midagi 10% majanduskasvu vastu 2protsendilise jooksevkonto puudujäägi juures, kuid esialgu kipuvad need numbrid kahjuks vastupidi olema. Meil pole kadunud usk võimesse olla edukad, nüüd me vajame võimet olla stabiilselt edukad.

Autor: Indrek Jakobson