Eesti poisid joonistavad sõda

Muidu vaoshoitud eestlane satub vaimustusse vähemalt ühest asjast -- relvade täristamisest. Ennast rambodega samastavad prominendid tõmbavad laigulise mundri selga, kiivri pähe ja kriipseldavad näole sõjamaalingu.

Mis seal's ikka, pole veel kõige hullem, kui sõja mängimine käib kusagil metsades ja soodes, häirides ainult metsloomade elu; veel parem, kui sõjasulased poseeriksid ainult seltskonnaajakirjade esikaantel.

Hullem on, kui «õppused» seisnevad, organisatsiooni nime nimetamata, baarides pudelite pihta kõmmutamises ja purjuspäi arvete klaarimises.

Ma ei usu, et NATO tuleks meie pommimeistreid rajalt maha võtma, narkoärikaid taga ajama. Me ehitame oma kaitsekontseptsiooni lennukilt visatud pommide vastu, märkamata, et pommid lõhkevad tänapäeval autodes.

Osutub, et naaberriikide ähvardused võivad samahästi olla ka majanduslikud. Üllatava kogemusena pole ähvardused enam pärit ainult idast, kust me neid tavaliselt ootame, vaid praegu puhuvad jäised tuuled pigem põhja poolt. Sõber kuulutab sulle ühel päeval boikotisõja, nii et sa ei saa arugi, mille eest. See on majandussõda, mida relvadega ei võideta. Hädasti oleks vaja uut tüüpi väejuhte just sellesse sõtta.

Õhutõrjekahuri üks pauk taevasse maksab vähemalt 3000 krooni. On iseloomulik, et riikides, kus on suured kaitsekulutused, on lapsed piltidel ikka koos tankidega. Ehk oleksid nad veelgi õnnelikumad, kui need summad läheksid lastetoetusteks?

Autor: Mati Feldmann