23 märts 1999

Eesti poisid joonistavad sõda

Muidu vaoshoitud eestlane satub vaimustusse vähemalt ühest asjast -- relvade täristamisest. Ennast rambodega samastavad prominendid tõmbavad laigulise mundri selga, kiivri pähe ja kriipseldavad näole sõjamaalingu.

Mis seal's ikka, pole veel kõige hullem, kui sõja mängimine käib kusagil metsades ja soodes, häirides ainult metsloomade elu; veel parem, kui sõjasulased poseeriksid ainult seltskonnaajakirjade esikaantel.

Hullem on, kui «õppused» seisnevad, organisatsiooni nime nimetamata, baarides pudelite pihta kõmmutamises ja purjuspäi arvete klaarimises.

Võidakse väita, et Eesti kaitsekontseptsioon on iseenesest mõistagi hoopis midagi suurt, nagu NATO, rahvuslik julgeolek jne. Kuid kahjuks kaasnevad (võidu)relvastumisega kõrvalefektid, millest iseloomulikem on just paugutamine külavaheteel.

Psühholoogiast on teada, et üks, mis sunnib veenva argumendina kasutama relva, on madal enesehinnang. Kui me kutsume üles kahekordistama Eesti kaitsekulutusi umbes kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, siis kas pole mitte tegemist sama asjaga.

Vaadates enda ümber, ei oska ma nimetada riiki, kes Eestit sõjaliselt ähvardaks, kes agressioonist majanduslikku ja poliitilist kasu lõikaks. (Tõenäoline vastuväide: allakirjutanu on n-ö valvsuse kaotanud tsivilist-patsifist.)

Sõda on riikidevahelise poliitika jätkamine teiste vahenditega; kindlasti peab väikeriigi välispoliitika olema sedavõrd paindlik, et neid teisi vahendeid vaja ei lähekski.

Võib-olla avab kaitsekulutuste suurendamine meile ukse NATOsse? Pole siiski eriti tõenäoline, et meid võetakse organisatsiooni liikmeks ainult ühe numbri põhjal, milleks on kaitsekulutuste protsent SKTst. Me võiksime kaitsekulutusteks ka 50 protsenti kulutada, ent tõenäoliselt ei viiks see meid oluliselt edasi. Pigem kalkuleeritakse kainelt, kui palju tüli võiks Eesti liikmeksvõtmine NATO-le põhjustada.

Kui Eesti majandus on tugev, sisepoliitiline olukord stabiilne ja välispoliitika edukas, avaneb NATO uks märksa kindlamini. Sest siis oleme me võrdväärsed partnerid. Suurtükikõminat ei peakski Maarjamaalt kostma.

Mis aga täna reaalselt Eesti riiki ähvardab, on illegaalide sisseimbumine, rahvusvahelise terrorismi päralejõudmine, narko- ja muu salakaubandus, üldise kindlustunde minetamine kuritegevuse kõrge taseme tõttu jne.

Kulutused, mis praegu lähevad Marsi altarile, oleksid tunduvalt tõhusamad ja teeniksid Eestit paremini, kui need toetaksid piirivalvet, politseid, kiirreageerimisjõude. Et (riigi)piir peaks, et kuriteod, sh majanduslikud, saaksid avastatud, et pommipanijad nabitaks kinni kümnel juhul kümnest, sajal juhul sajast. Et neil isu ära läheks. Need on tegelikud kitsaskohad, mis hädasti raha vajavad.

Ma ei usu, et NATO tuleks meie pommimeistreid rajalt maha võtma, narkoärikaid taga ajama. Me ehitame oma kaitsekontseptsiooni lennukilt visatud pommide vastu, märkamata, et pommid lõhkevad tänapäeval autodes.

Osutub, et naaberriikide ähvardused võivad samahästi olla ka majanduslikud. Üllatava kogemusena pole ähvardused enam pärit ainult idast, kust me neid tavaliselt ootame, vaid praegu puhuvad jäised tuuled pigem põhja poolt. Sõber kuulutab sulle ühel päeval boikotisõja, nii et sa ei saa arugi, mille eest. See on majandussõda, mida relvadega ei võideta. Hädasti oleks vaja uut tüüpi väejuhte just sellesse sõtta.

Õhutõrjekahuri üks pauk taevasse maksab vähemalt 3000 krooni. On iseloomulik, et riikides, kus on suured kaitsekulutused, on lapsed piltidel ikka koos tankidega. Ehk oleksid nad veelgi õnnelikumad, kui need summad läheksid lastetoetusteks?

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum