Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mida arvata TOPidest ja reitingutest
Inimesele on omane see, et ta püüab asju enda ümber korrastada ja paika panna küll pikkuse, küll suuruse, küll kenaduse järgi.
Niisiis korraldatakse missivõistlusi, valitakse aasta inimesi ja autosid, avaldatakse TOP 10 ja reitingud, kus mingite kriteeriumite järgi on keegi üritanud midagi või kedagi reastada. Igal on oma arusaamad, järjestuse aluseks võetakse kord ühtesid näitajaid, siis jälle mingeid teisi ja saadakse omakorda mingi järjekord. Ja nii edasi.
Tahan öelda vaid seda, et iga TOP 10 või reiting või kuidas iganes me neid ka ei nimeta, sisaldab koostaja poolset subjektiivsust ja ei ole mingi viimase instantsi tõde. Tulemuse määravad suuresti koostaja eesmärgid, professionaalsus, sõltumatus ja kümmekond muud asja.
Kindlustusseltse on proovinud järjestada päris mitmed tegelased.
Juba mitu aastat on tegelenud sellega Äripäev. Pankadel olevat oma jaotus usaldusväärseteks ja mitteusaldusväärseteks seltsideks. Hiljuti ilmus välja oma reitinguga kindlustusvahendusega tegelev firma In Bro & Partners. Keegi kuskil peab võib-olla veel mingeid nimekirju... Muide, minul on ka oma väike järjestus...
Kunagi arutati kindlustusseltside liidus päris tõsiselt, et üritaks koostada ise oma liikmete reitingut. Asi jäi katki, sest tunnetati, et meil ei ole neid teadmisi ja kogemusi, mida vaja läheks igati objektiivseks ja põhjalikuks analüüsiks. Ja kas objektiivsus üldse võimalik ongi? Kui nüüd vaadata neid reitinguid, siis tuleb välja, et nad tükati erinevad üksteisest päris palju, kohati üsna oluliselt.
Milline neist on parim ja usaldusväärseim, ei julge öelda. Tõde on ehk kuskil vahepeal. See on ka vastus neile, kes asja liigagi tõsiselt kipuvad võtma. Tegelikult oleks päris hea, kui ilmuks veel paar reitingut, siis võiks panna kokku reitingukoostajate usaldusväärsuse reitingu...