Eelarvenihilism

Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on riigieelarve koostamine täitevvõimu (§ 87), selle seadusena vastuvõtmine riigikogu asi (§ 115). Sellele vaatamata pole rahvaesindajad, kord vähem, kord rohkem, sellega leppinud, vaid on asunud tegema nii üht kui teist.

Just nii läks 1999. aasta riigieelarvega, millesse riigikogu lähenevate valimiste lummas eelarve 3. lugemise eelõhtul ühtäkki 0,8 miljardit tühja krooni sisse kirjutas. Seda vaatamata asjaolule, et juba siis oli eelarve korraliste tulude osas vähemalt 1 miljardi krooniga lõhki. Nagu analüüs näitab, ei võtnud riigikogu 29. detsembril seadusena vastu mitte Siimanni-Opmanni eelarvet, vaid toonase valitsusega vähemas või rohkemas opositsioonis olnud kolme erakonna -- Keskerakonna, EME ja Mõõdukate -- kätetöö. Toona 61st riigikogus 1999. aasta riigieelarvele antud poolthäälest langes 59 tänase vastasrinna arvele.

Siit ka Savisaare ja Variku katsed oma eelarvet mis tahes hinnaga kaitsta. Mis sest, et see eelarve oli defitsiitsena kokku kirjutatud suuresti valijate häälte püüdmiseks, mis sest, et selle loogika oli topitud lausesse «lööme lüpsilehma maha, peaasi, et saaks korraks kõhu täis».

Pole midagi imelikku, et just Savisaar oma ortodokssete kaasvõitlejatega (kes majandusest midagi peale raha sissekasseerimise teada ei taha) sõdib eelarve nimel, mis tema toel ja survel korraliste tulude osas 1,7--1,9 miljardi krooniga defitsiiti aeti. Enamgi, täna on neile sellestki vähe. Nõuavad nad ju oma poole tuhande muudatusettepanekuga, millest igaühte hääletatakse kahe 10minutilise vaheaja toel, mitte vähemat ega rohkemat kui 2,7 miljardit lisakrooni eelnõule (see, et osa keskerakondlaste muudatusettepanekuist kattuvad, ei muuda asja).

Egas midagi, ainult et juhul, kui kõik keskerakondlased saaksid oma tahte, jagataks 1999. aastal riigieelarve kaudu prognoositavalt ümber 26 protsenti SKT-st, kuigi veel 1998. aastal oli see number 20,9 protsenti (valitsuse poolt pakutava ühemiljardilise kärpe korral oleks see käesoleval aastal 22 protsenti). Muide, erinevalt keskerakondlikest muudatusettepanekutest aktsepteerisid EME ja venelaste-tööparteilaste omad riigieelarve vähendamist 0,3 ning Koonderakonna omad 0,7 miljardi krooni võrra.

Peale Keskerakonna räige ja EME Variku-tiiva on kõigi teiste poliitiliste jõududega võimalik eelarve osas kindlasti kokkuleppele jõuda. Mis peaks aga seejuures olema Eesti riigi arengu jätkumise huvides igal juhul välistatud, on leppimine 1 miljardi kroonisest kärpest väiksema summaga. Seda oludes, kus tegelikult oleks vaja riigieelarvelisi kulutusi vähendada täiendavalt veel 0,7--0,9 miljardi krooni võrra, mis ei välista sugugi vajadust eelmistel aastatel kogutud stabiliseerimisreservi mõistuspäraseks kasutamiseks jooksvate kulutuste katteks.

Ka Eestis võiks kehtida euroopalik reegel, et poliitikas ei lasta otsustama neid, kes ei saa aru kõige lihtsamatestki majandusasjadest. Kui aga lugeda keskerakondlaste poolt tuhandet eelarve suurendamise ettepanekut (kulutuste eelarvesisest ümberjagamist või vähendamist taotlesid neil vaid üksikud ettepanekud), siis kumab neist selge ihalus valgeveneliku majandusmudeli järele.

Kui riigieelarvesse kirjutatakse tulusid ja kulusid (loe: õhku) sisse põhjendustega (kirjaviis muutmata) «üliõpilaste toitlustamine on väga tähtis nende tervise huvides», «rahuvalvajad ei suuda kaitsta EV elanikke vägivalla eest, kohus aga suudab», «TELECOM-i aktsiate müügist saadud raha paigaldamine panka tähtajalisele deposiidile läbi pankadevahelise enampakkumise» vms, siis tuleb kahetsusega tunnistada, et need ettepanekud on kokku kirjutatud üksnes eesmärgiga halvustada parlamentaarset demokraatiat ja blokeerida riigikogu tööd, nagu seda tegid vapsid 1930. aastate algul.

Kahetsusväärsel kombel on kõik keskerakondlikud eelarvelöögid suunatud lõppkokkuvõttes nende seaduste vastuvõtmise vastu, mida on vaja ka selleks, et Eestist saaks WTO ja Euroopa Liidu liige. Seda näitavad kas või katsed hääletada menetlusest välja telekommunikatsiooniseadus ja nihilistlikult eelarvet tehes blokeerida patendiseaduse muutmise seaduse menetlemine.