Sellest, et tööletahtjal on kriminaalne minevik, ei pruugi firmajuht esialgu arugi saada. Tätoveering, kunagi vaid vangile omane kehakaunistus, on nüüd igal teisel noormehel-neiul. Riided, tihti küll humanitaarabi korras muretsetud, on aga ekskinnipeetaval nii head, et nende järgi inimest kunagiseks vanglaelanikuks kuidagi ei liigita. Suurel osal meestest on enamus hammastestki suus.
Esimene, mis ekskinnipeetavale viitab, on puuduvad tööaastad tööraamatus, teisena tuleb arvesse sissekirjutus majja, millel on ebameeldiv kuulsus, näiteks mõnda endisse tööliste ühiselamusse.
Kolmas, mis tööotsija päritolule võib viidata, on tema käitumine, mis jaguneb kahte ossa: äärmiselt ebakindel või suureline. Viimase suuna esindaja nõuab palgaks näiteks 7000 krooni kuus, sest vähemaga ei ela ta oma sõnutsi lihtsalt ära. Ebakindla suuna esindaja on aga töö saamisest juba ette loobunud põhimõttel: mind, minevikuga meest, te ju niikuinii tööle ei võta.
Ometi võiks ettevõtja endise vangi töölevõtmisele mõelda, eriti sel puhul, kui ta on kriminaalhoolduse all. Niisugune inimene pole huvitatud mingitest pahandustest, sest ta teab, et kriminaalhooldusametnik kirjutab ettekande kohtule ja viimane võib ennetähtaegselt vabanenu taas riigi leivale saata.
Hullem on nendega, kes karistuse täielikult ära kandnud. Esiteks on nad pikemat aega vanglas olles ühiskonnast kaugenenud, teiseks pole nende üle mingit järelevalvet. Kolmandaks pole neil kuriteo korral hirmu kohe vanglasse tagasi minna. Kõigepealt tuleb eeluurimine, kohus, siis vaidlustatakse otsus ja sinnani saab veel hulk aega vabaduses veeta.