Tätoveering ei takista töötegemist

Kuigi naisetapja võib olla kõva töömees, pole ettevõtja tema töölevõtmisest huvitatud. Ei taha firmajuht tööle ka vägistajat ega varast.

Tõtt-öelda polegi vanglast vabanenud suuremad asjad töömehed, sest valdav osa neist on vähe koolipinki nühkinud. Tallinnas kriminaalhoolduse all olevatest inimestest ehk vanglast tingimisi vabastatutest või tingimisi süüdi mõistetutest on kesk-eriharidus vaevalt kuuendikul, tubli pool on aga alg- või põhiharidusega. Edasiõppijaid on napilt, vanglas omandatud kutseharidusega aga reeglina kiitlema ei kiputa.

Siiski on suurel osal vanglast vabanenutest soov ja kohustus tööle asuda. Nii kõnnibki ühe ettevõtte ukse tagant teise hulk inimesi, kes on oma oskustest ja minevikust rääkides väga napisõnalised. Ausus töötab siinkohal neile vastu.

Sellest, et tööletahtjal on kriminaalne minevik, ei pruugi firmajuht esialgu arugi saada. Tätoveering, kunagi vaid vangile omane kehakaunistus, on nüüd igal teisel noormehel-neiul. Riided, tihti küll humanitaarabi korras muretsetud, on aga ekskinnipeetaval nii head, et nende järgi inimest kunagiseks vanglaelanikuks kuidagi ei liigita. Suurel osal meestest on enamus hammastestki suus.

Esimene, mis ekskinnipeetavale viitab, on puuduvad tööaastad tööraamatus, teisena tuleb arvesse sissekirjutus majja, millel on ebameeldiv kuulsus, näiteks mõnda endisse tööliste ühiselamusse.

Kolmas, mis tööotsija päritolule võib viidata, on tema käitumine, mis jaguneb kahte ossa: äärmiselt ebakindel või suureline. Viimase suuna esindaja nõuab palgaks näiteks 7000 krooni kuus, sest vähemaga ei ela ta oma sõnutsi lihtsalt ära. Ebakindla suuna esindaja on aga töö saamisest juba ette loobunud põhimõttel: mind, minevikuga meest, te ju niikuinii tööle ei võta.

Ometi võiks ettevõtja endise vangi töölevõtmisele mõelda, eriti sel puhul, kui ta on kriminaalhoolduse all. Niisugune inimene pole huvitatud mingitest pahandustest, sest ta teab, et kriminaalhooldusametnik kirjutab ettekande kohtule ja viimane võib ennetähtaegselt vabanenu taas riigi leivale saata.

Hullem on nendega, kes karistuse täielikult ära kandnud. Esiteks on nad pikemat aega vanglas olles ühiskonnast kaugenenud, teiseks pole nende üle mingit järelevalvet. Kolmandaks pole neil kuriteo korral hirmu kohe vanglasse tagasi minna. Kõigepealt tuleb eeluurimine, kohus, siis vaidlustatakse otsus ja sinnani saab veel hulk aega vabaduses veeta.