Internetikauplus on kõrgel tasemel tehnoloogiline lahendus, paljude jaoks tehnika ja tehnoloogia viimane sõna.
Tegelikult kuulub e-kauplus elektronkaubanduse mudelite klassifikatsioonitabelis algelisemate hulka. Ta on ainufunktsionaalne ja innovaatilisuse astmelt algelisem kui näiteks e-kaubatänav. Sinna vahele mahuvad veel e-hange, mis tähendab hankeprotsessi delegeerimist agendile (automaatselt otsustatakse vajadused, määratakse puuduv kaup ja tarnitakse vajaminev), usaldusteenindus, infovahetus, e-oksjon. Sellised mudelid on juba multifunktsionaalsed ja loovad iseenesest lisaväärtusi. Skeemi tipus paikneb koostöö arhitektuur. See on mudel, kus kogu vastastikune suhtlemine, vajaduste väljaselgitamine, koostööprojektide väljatöötamine, eesmärkide püstitamine, täideviimine ja kontrollimine toimub elektrooniliselt. Küsimus on pigem ideoloogias kui tehnoloogias. Et selle tasandini jõuda, peavad e-kaubandus ja elektrooniline infovahetus oma elujõulisust ja turvalisust tõestama.
Elektronkaubanduse eduka tuleviku kinnituseks on näiteks 1999. aasta lõpuks Saksamaal IT-tööstuse toodangusuurem kogumaht kui autotööstuses. Traditsioonilised tootmis-, vahendus- ja turustusprotsessid on kulukamad ja inertsemad kui elektronkaubanduses.
Millal võib prognoosida hüppelist kasvu ja suurt üleminekut elektroonilisele kaubandusele? Seda on keeruline öelda. Eesti lähtepositsioon on aga hea. Meil on suur hulk arvuti- ja internetikasutajaid -- ca 10 % elanikkonnast (allikas: BMF uuring sügis 1998) -- kellest umbes veerand on kasutanud internetikaupluste teenuseid. E-kaubandus ei nõua suuri investeeringuid nagu tavaline kaubandus, seepärast on Eestil oma võimalus. Oluline on riigi toetus kasvõi küberruumis müüdavatelt kaupadelt käibemaksu kaotamise näol, mis on mujal maailmas levinud.
Autor: Toomas Talts