Janno Reiljan • 27 september 1999

Valimised piiravad monopolide võimu

Eestis on väga mõjukad poliitilised jõud huvitatud demokraatlike valimiste halvustamisest. Selle nimel tehakse juba mitu aastat imekspandava järjekindlusega intensiivset meediatööd. Eesmärk on ilmselt tekitada massimeediast enam mõjutatud ausates inimestes vastumeelsust valimiste suhtes. Järjest enamate inimeste eemalejäämine valimistest võimaldab kitsastel omakasule orienteeritud huvigruppidel paremini võimu juurde pääseda.

Valimised olevat pahad, sest siis lubatakse rahvale liiga palju. Muide, valimiste halvustajad on vähemalt Eestis kõige suuremad lubajad (loe: valetajad). Valimised olevat eriti halvad aga seetõttu, et nende lähenedes teevad võimuorganid mõnikord koguni rahvale meelepäraseid tegusid.

Tallinnas sai Edgar Savisaar ajakirjanduse hinnangul hakkama pretsedenditu poliitilise põrsatembuga -- alandas elanikele müüdava vee hinda. Monopoolsete ettevõtete puhul midagi sellist tõesti tavaliselt ei juhtu. Küllaga leitakse põhjusi hinna tõstmiseks ja mitte kunagi hinna alandamiseks. Selge see, et monopolide leival olevad poliitilised jõud tõstsid põrgukära. Tegemist olevat selge valimistest tingitud populismiga -- ükski normaalse mõistusega poliitik ei lase ometi alla vaevaga üleskruvitud monopoolset hinda.

Rahvale võib aga vee hinna alandamine meeldima hakata. Nii võivad valijad hinnaalandajate erakonna koguni võimule tuua. See tundub õudusunenäona monopolidele, kellele tootmise ratsionaliseerimine, kulude kokkuhoid ja eelarvepiirang ainult sõnakõlksutamiseks kõlbavad. Häiritud herilasepesana sumisevad ka monopolide toel õilmitsevad poliitikud ja ametnikud.

Oma poliitilist tulevikku ei taha keegi monopolide huvide otsese kaitsmisega kaalule panna. Eestis pole seda vajagi. Siin põhjendatakse kõiki rahvale kahjulikke ettevõtmisi sellega, et muidu vaatab välisilm meile viltu. Kui viltuvaatamine ei mõju, ähvardavad laenuandjad meile majanduslikult kallale tulla. Tulevased välisinvestorid, kes juba monopoolsete ülikasumitega arvestasid, muutuvad päris kurjaks.

Välismaalaste kurjustamine peaks valijaid veenma, et monopole pole kasulik häirida. Parem esitatud arved nurinata kinni maksta ja hinnakärpijaid mitte valida.

Näiteks Tartus on reformlaste targal juhtimisel vee hind kerkinud nagu pärmiga. Konkureerivatest katlamajadest hoolimata on suudetud konkurents ära hoida. Turbaküttel Luunja katlamaja saaks pakkuda odavamat soojust kui gaasiküttel keskkatlamaja. Võimul olevad gaasikaupmeeste esindajad (Reformi- ja Koonderakonna segu) on kolm aastat takistanud odava turbasooja jõudmist tartlaste korteritesse.

Veel enam, linnavalitsus ei luba Luunja katlamajal sooja otse tarbijatele müüa, seda tuleb teha läbi konkureeriva keskkatlamaja. Need on Luunja odavat sooja edasi müües omastanud nii elanikele määratud hinnavahe kui riigile määratud laenuintressid. Kümned miljonid on õhku haihtunud. Valitsus vaatab monopolistlikku röövimist rahulikult pealt.

Tarbijale olevat viimastel aastatel katlamajade vaheline sooja hinna tõusu takistanud konkurents -- Tartu linnapea nimetab seda millegipärast vene ruletiks -- kahjulik ja soojamonopol kasulik, sest muidu võib mõni katlamaja pankrotti minna.

Linnaisa ajab uskumatut juttu lihtsa vastuolu tõttu. Majanduslikkusest lähtudes peaks gaasiküttel keskkatlamaja sulgema, aga omakasu tõttu ei soovita seda teha. Tahaks väga teelt koristada turbaküttel Luunja katlamaja, aga majanduslikult pole see võimalik.

Võimalik pole see aga niikaua, kuni regulaarselt korduvad valimised võimuritele rahva olemasolu meelde tuletavad. Monopolide võimu piirajana on rahvale otsustusõigust andvad demokraatlikud valimised üks peamine vahend.

Hetkel kuum