Naera oimetuks

Etenduse peategelane on Briti parlamendisaadik ja edev elumees Richard Willey, kes kavatseb koosoleku asemel oma armukesega luksuslikus Westminsteri hotellis aega veeta. Willey ülipüüdlik erasekretär George Pidgen sööstab küll pettuste ja varjunimede keerisesse, et oma ülemuse ausat mainet säästa, kuid kõik läheb muidugi hoopis vastupidi. Nii juhtubki, et vaatajal pole mahti naermisest hingetagasi tõmmata enne, kui etendus on läbi.

Kõige raskemaks peab lavastaja Cooney etenduses tehnilise täpsuse saavutamist. «Publikunaerutaja tegelaste dialoog on väga kiire ja kõnes kasutatakse palju lihtlauseid.» Peategelaste kohta ütleb Prosa, et need olid enne lavastama hakkamist juba teada. Samas lisab ta, et kuigi tegemist on väga tugevate näitlejatega, ei tehta kellelegi hinnaalandust ning iga roll sünnib suure vaevaga.

Öö pargis. Juhuslikult kohtuvad pimedal kõnniteel kaks õpetajannat. Naised on kunagi koos töötanud, kuid siis katkes nendevaheline suhtlemine pikkadeks aastateks. Nüüd elustuvad tähtede paistel vanad mälestused ning kaks daami jõuavad tõdemusele, milles tegelikult seisneb elamise väärtus.

Näidendi lavastaja Raivo Trassi sõnul ei ole Kristina Lugni töid varem Eestis lavastatud, kuid Rootsis on autori maine ülikõrge. Trass ütleb, et Lugni kirjutatud näidendite puhul on kõige huvitavam see, et tegelaskujud ei ole konkreetsed tüübid ning puudub kindel story. «Näidendite dialoog ja sõnastus on üllatav ning selle lahtimõtestamine on väga huvitav.»

Trass lisab, et homme esietenduv «Öö on mu õitseaeg» on lihtsalt liigutav lugu, mis puudutab elu ja uurib elu olemust. Tähtis on ka see, et tükki mängitakse teatri ärklisaalis ning lavastuses on öine Pärnu kujundina oskuslikult ära kasutatud.

Draamakirjanduse kõrgliigasse kuuluva skandalisti kuulsusega McDonaghi «Mägede iluduskuninganna» on läbimurdetükk, mis tõusis eelmistel hooaegadel Londonis meteoorina tähelepanu keskpunkti.

Näidend jutustab ema ja tütre vahelistest suhetest kauges iiri kolkakülas. Kahe naise vahel on mõistmatust, lõpmatut kibestumist ja isegi sadismi. See on lugu, mis kisub lahti valusaimadki närvilõimed.

Tüki lavastaja Ain Mäeots tunnistab isegi, et see on üks puudutavamaid tükke, mida ta üldse on lugenud.