Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tulumaksureformi eetika ja ökonoomika
Üks kõige käibivamaid, kuid samas üksnes osaliselt õigeid väiteid maksude paratamatusest on see, et maksude maksmine on hind, mis tuleb maksta õiguse eest elada tsiviliseeritud ühiskonnas ja demokraatlikus riigis. Ent selle suure tõe tähendus on pigem abstraktne, üldistav ja kujundlik, kui ühte või teist maksusüsteemiga seotud probleemi lahendav.
Võtame alustuseks väite, nagu oleks ettevõtete tulumaksu kaotamine vastuolus põhimõttega, et sel, kes makse ei maksa, poliitilisi õigusi ei ole. Ja vastupidi. Kuid väga paljudes riikides maksavad legaalselt neis elavad välismaalased küll makse, kuid ei osale ei kohalikel ega üleriigilistel valimistel.
Seos maksumaksmise ja poliitiliste õigustega (ja erinevus feodaalkoormistest) pole mitte niivõrd fiskaalne, kuivõrd eetilis-poliitiline. Sellest hakati rääkima alles parlamentide retoorikas ja selle kirjutas lahti USA president Thomas Jefferson 19. sajandi alguses.
Niisiis, majandusliku võimu ja poliitilise vastutuse seos on moraalne, eetiline, aga mitte maksunduslik. Carnegie terasetööstused ja Tretjakovi ärid olnuksid kapitalidena sedasama väärt, mis nad olid, olenemata sellest, kui heategevad olid nende omanikud.
Kui tulla tagasi ettevõtete tulumaksu juurde, siis tõepoolest -- juriidilised isikud valimas ei käi. Kuid rangelt võttes ei maksa ju nad ka makse ega oma omandit. Kas pole siiski nii, et maks, mis ettevõtetele kehtestatakse, kirjutatakse nende bilansis hinnakomponendiks ja selle maksab majandusliku keti viimase lüli (st kassiiri) juures kinni ikkagi tarbija ehk lõppostja?
Miks uskuda ettevõtetest sellist ennenägematut heategevuslikku kirge ja arvata, et nad selle, mis riik neilt võtnud on, ostjalt tagasi võtmata jätavad? Seda enam, et võimalus selleks on enam kui olemas.
Omaette teema on see, et ettevõtte tulumaksu korjamine on suhteliselt raske tegevus. Ta nõuab head raamatupidamislikku koolitust ja valmisolekut kahekordseks ohvriks: riigiteenistuja-raamatupidaja saab kindlalt vähem palka kui tema edukas ametivend firmas. Tulu on ka lihtsam ära peita, kui üles leida.