Tulumaksureformi eetika ja ökonoomika

Niisiis, majandusliku võimu ja poliitilise vastutuse seos on moraalne, eetiline, aga mitte maksunduslik. Carnegie terasetööstused ja Tretjakovi ärid olnuksid kapitalidena sedasama väärt, mis nad olid, olenemata sellest, kui heategevad olid nende omanikud.

Kui tulla tagasi ettevõtete tulumaksu juurde, siis tõepoolest -- juriidilised isikud valimas ei käi. Kuid rangelt võttes ei maksa ju nad ka makse ega oma omandit. Kas pole siiski nii, et maks, mis ettevõtetele kehtestatakse, kirjutatakse nende bilansis hinnakomponendiks ja selle maksab majandusliku keti viimase lüli (st kassiiri) juures kinni ikkagi tarbija ehk lõppostja?

Miks uskuda ettevõtetest sellist ennenägematut heategevuslikku kirge ja arvata, et nad selle, mis riik neilt võtnud on, ostjalt tagasi võtmata jätavad? Seda enam, et võimalus selleks on enam kui olemas.

Omaette teema on see, et ettevõtte tulumaksu korjamine on suhteliselt raske tegevus. Ta nõuab head raamatupidamislikku koolitust ja valmisolekut kahekordseks ohvriks: riigiteenistuja-raamatupidaja saab kindlalt vähem palka kui tema edukas ametivend firmas. Tulu on ka lihtsam ära peita, kui üles leida.