Savisaarega parem kui Savisaareta

Kuuldused Edgar Savisaare võimalikust kandideerimisest ametiühinguliidri kohale, kus praegu istub mõõdukas Raivo Paavo, tekitasid uskumatult intensiivse vastureaktsiooni meedias. Kohati koos ilmsete hirmu elementidega.

Savisaar ei ole isiklikult näidanud küll mingit initsiatiivi ega huvi siirduda uutele karjääriradadele. See idee on välja käidud ametiühingute endi ridadest ja peab ütlema, et enamusele vähegi informeeritud Keskerakonna juhatuse liikmetest üsnagi ootamatult.

Teiselt poolt on Keskerakonna programm ja valimisplatvorm kõige lähemal ametiühinguid toitvale sotsiaaldemokraatiale. Ja mis väga tähtis -- Keskerakond pole seotud valitsuskoalitsiooniga.

Keskerakonna selge ja järjekindel vastandus liberalismile võis olla selleks otsustavaks tõukeks, mis pani ametiühingud mõtlema Savisaarele ja vähem lootma mõõdukate propageeritavale kolmandale teele, mis võimaldaks justkui mõelda liberalismi ja sotsiaaldemokraatiat sõbralikus ja teineteist täiendavas liidus olevana.

Kuhjunud on äärmuslikust liberalismist tekkinud sotsiaalprobleemid, alates tööpuuduse kiirest kasvust kuni selleni, et suureneb alla elatusmiinimumi elavate inimeste hulk.

Eesti ühiskond on vaatamata makromajanduslikule edule ohtlikult tasakaalust väljas. Tagajärjeks on kuritegevuse, narkomaania, riskikäitumise pidev kasv, mis seab ohtu rahvuse eksistentsi.

Ametiühingute roll ja mõjujõud on aga jäänud väga väikeseks vaatamata kuulumisele valitsuskoalitsiooni ja võimalusele midagi põhimõttelist ette võtta. Kavandatav võlaõigusseaduse vastuvõtmine koalitsiooni poolt hoopiski destabiliseerib olukorda, kaotades senisegi töötaja sotsiaalse kaitse. Millise riigi ametiühing oleks kaasa jooksnud ettevõtte tulumaksu kaotamisega tööpuuduse ja sotsiaalprobleemide kasvu olukorras? Eesti maksukoormus kuulub nagunii maailma madalamate hulka.

Uus tulumaksuseadus asetab väikeettevõtted, millele kogu Euroopas on pandud peamine lootus tööpuuduse leevendamisel, veelgi halvematesse konkurentsitingimustesse kui seni. Enamik neist ei omanud seninigi tulu, millest tulumaksu maksta. Liberaalid, kelle juhiks on kunagine ametiühingu boss Siim Kallas (seega pole kolmikliidust töölisklassi esisõbra rolli täitnud vaid isamaalased) on juba ammu teinud ettepaneku tuua väljast kvalifitseeritud tööjõud sisse, kui enda oma toime ei tule.

Ajakirjanduse poolt vaadatuna väärinuks Savisaarest suuremat tähelepanu Eesti ametiühingute nõrkus ja sotsiaalprobleemide riiklikku stabiilsust ohustav kuhjumine. Kui tahame sattuda Euroopa Liitu, siis tuleb suurimad jõupingutused rakendada just nimelt töötaja sotsiaalse turvalisuse tagamisele. Seega ametiühingute eestvedamisel toimuva tegevuse valdkonnas.

Sotsiaaldemokraatliku sotsiaalministri ja ametiühinguveterani Eiki Nestori eestvedamisel esitas valitsus riigikogule ratifitseerimiseks Euroopa sotsiaalharta. Ratifitseerimist mitteväärivaks peeti õiglase töötasu saamise õigust, samuti töötajate õigust saada inimväärset äraelamist tagav töötasu, ja skandaalseks muutunud meeste ja naiste ühesuguse õiguse mittetunnistamine saada võrdse töö eest võrdset töötasu.

Tundub, et kolmepoolsed läbirääkimised ametiühingute, tööandjate ja valitsuse vahel toimuvad rohkem mängu ilu pärast. Kõnelused olukorras, kus mõõdukad esindavad nii ametiühinguid kui valitsust ja reformistide survel on sunnitud esindama ka tööandjaid, on farss. Riigi tasakaalustatud arenguks on vajalik kolme sõltumatu osapoole olemasolu.

Autor: Peeter Kreitzberg