Vandalismiga globaliseerumise vastu

Nagu üles Davosis peetud kõnes USA president Bill Clinton, tähendab maailma globaliseerumine vastastikku järjest suuremat sõltuvust -- oma tulevikku ei saa enam ehitada, aitamata teisi sama teha.

Teise maailmasõja järel on maailmakaubanduse maht tänu turgude avamisele kasvanud 15 korda. Arenguriigid, mis 70--90. aastatel end kaubandusele avasid, kasvavad täna kaks korda kiiremas tempos kui oma turgu kiivalt kaitsnud riigid.

Samas ei tähenda nii-öeda lõppsumma suurenemine kõigi elujärje paranemist. Maailma rikkaimates riikides on SKT praegu ühe elaniku kohta 29 000 dollarit, vaeseimates kõigest 500 dollarit. 60% maailma kogusissetulekust saab see miljard maailma elanikkonnast, kes elab kõrge sissetulekuga riikides. 20 protsenti läheb 1,5 miljardile keskmise tulutasemega riikides elavale inimesele ning ülejäänu mujal elavale 3,5 miljardile.

Davosi foorum, kuhu kogunenud tuhatkond tippjuhti kontrollib 4/5 maailma tööstustoodangust ning kus kinniste uste taga langetatakse miljoneid elusid mõjutavaid äritehinguid, on «destilleeritud essents sellest, mida uues maailmakorras vihata armastatakse», kirjutas Financial Times. See eksklusiivsus kinnitab justkui veelgi protestijate väiteid, et globaliseerumine on vaid suurfirmade konspiratsioon iseenese rikastamiseks. Sama kriitika on suunatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vastu -- et see on ebademokraatlik ning et selle ainus eesmärk on teenida ettevõtlusele võimalikult kõrgeid kasumeid. «Loomulikult» tööliste ekspluateerimise ja loodusressursside hävitamise hinnaga.

Mujal maailmas aktiivselt vihatud Ameerika kapitalism, mida peetakse rahvusvahelise kapitalismi võrdkujuks, tähistas kõigi aegade pikimat majanduskasvu perioodi. Selle käigus on viimase seitsme aastaga loodud 20 miljonit töökohta ja nõrgema kasvuga riike vee peal hoitud. Ekspluateerimise asemel on edu aluseks tehnilised uuendused ja pidev majandusstruktuuri kohandamine.

Plakatid, mis Davosis äri- ja poliitilist eliiti mõrvariteks ning WTO maailma terroriorganisatsiooniks nimetasid, kõnelevad pigem pimedast emotsioonist kui kaalutud argumentidest. Eelkõige on kõverpildi taga hirm globaliseerumisest tingitud kiirete muutuste ja kõige võõra ees, millest teadlikkus vastastikuse suhtlemise suurenedes teravamaks muutub.

Et need protestid ei kasvaks protektsionismiks, on vaja diskussiooni nii hirmude kui eeliste lahtirääkimiseks. Üksteise süüdistamise asemel ühiste huvide mõistmist, kus võiduvõimalused on võrratult suuremad.

Kui globaliseerumise kasu mõistetaks ja jagataks võimalikult paljude vahel, poleks vaja karta, et Seattle'i ja Davosi vandalismiaktid jäävad vaid kahvatuks eelmänguks uutele ja veelgi raevukamatele protestidele.