Tselluloositehas kujutab endast kõrgtehnoloogiat

Tselluloositehas on üldjuhul täisautomaatne ja otsast lõpuni arvutite-mikroprotsessorite kontrolli all, kombinaadile vajalikku tehnoloogiat tootvad ettevõtted aga maailma hinnatuimate insenerioskusteabega firmade seas.

See, et tselluloos tundub mõnele väga lihtsa ja labase toormena, ei tähenda, et selle tootmisprotsess ise oleks millegi poolest vähemkeerukas kui näiteks mobiiltelefonide või sputnikute tootmine.

Väide keskkonnaohtlikkusest ei pea õnneks paika. Kõik moodsad tselluloositehased saastavad loodust suhteliselt vähem kui näiteks iga kodus kasutatav pesumasin oma kanalisatsiooni lastava pesupulbriveega. Selle tõestuseks võib iga Skandinaavia vastava tehase juures julgelt merest lõhet püüda ja metsast marju korjata, kartmata neid pärast süües geneetiliste mutatsioonide ohvriks langeda.

Olen nõus, et riik ei peaks võtma mitte mingit vastutust selgelt eraettevõtliku projekti äriõnne eest. Kogu tööstusharu on tõepoolest viimase kümnendiku pidanud heitlust ületootmisega ja võimaldanud kapitali taastootlust keskmiselt vaid alla 10%. Olgu see siis iga investori enda otsustada, kas ta sellega rahuldub või mitte. Küll aga annab selline ettevõte tööd kaugelt rohkem kui ainult selles töötavale 500 inimesele (arvan et isegi vähemale) ja edendab kindlalt vähemalt mikromajandust.

Ka Eesti ainukesele tõsiseltvõetavale loodusvarale peaks leidma muud rakendust kui lihtsalt metsas mädanemine.